Rõõm olla viimane!

Eile osales Vesileenu oma esimesel kolmapäevakul.
Nagu postituse nimestki võib järeldada märkimisväärset positsiooni me välja ei sõitnud.
Aga ka nimi on petlik. Jäime hoopiski eelviimaseks.

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas olime lõpuks oma sõidu leidnud ja suutsime sõita ülejäänud grupiga samas tempos. Vaja oli vaid veelkord endale kinnitust saada, et tegemist polnud mingi juhusliku õnnetusega. Selle kinnituse kolmapäevkult saime.

Kuna tuult oli vähe 1-3 m/s ja meeskonda täismahus kokku ei saanud sõitsimegi täiesti sobivalt neljakesi. Ilm oli päikseline ja tuju hea.

Start õnnestus normaalselt. Kuna tuul oli vaikne, rada mõistliku pikkusega ja stardijoon pikk, ei hakanud me täppisteadust tegema ja komiteepaadikõrvalt trügima vaid sõitsime hea hooga piki stardijoont stardi poi poole. Ülatuulemärgis olime kenasti Leila, Juko ja Blancaga enamvähem koos ja natuke tagant poolt tulid Viru ja Gemma. Kuna me pole suutnud siiamaani endale kergemaid brasse hankida oli spinniga sõitmisel veidi tegemist. Suured, rasked ja jämedad brassid ei lasknud spinni kõige paremini ära kasutada. Sellele lisaks olid veel mõned tuuleaugud millest jõuga läbi pressisime. Algul jäima allatuules meie ees olevatest jahtidest veidi maha, aga väikese manöövriga lahest väljapoole sihtides saime miski hea tuule kätte ja püüdsime jälle teised kinni. Russalka poi juures olime Leilaga suhteliselt külg külje kõrval. Nii kui märk võetud hakkasid teised jälle natuke eest ära rebima. Siin ei oskagi kohe kinni võtta mis meil ei töötanud. Ilmselt oli erinevate asjade koosmõju. Uuem, suurem ja parem genoa on endiselt ribadeks ja sõitsime vana genoaga, millel avastasime ka veel paar rebenenud kohta.

Uus katkine genoa
Uus ja katkine genoa. Ehk teisisõnu, ärge laske oma ahterliiki laperdama. Läheb lõpuks katki.

Ilmselt oli mast ka veidi halvasti trimmitud vantidest, sest ei lubanud kohe üldse paremal halsil teravust hoida. Kohati pidime normaalse kiiruse hoidmiseks 50 + kraadist nurka sõitma, mis oli teistega võrreldes ikka väga nõrk sooritus. Niisis finišisse jõudes olime füüsiliselt ees Virust ja Gemmast ning kaotasimegi Minnile ca 5 minutit, ja Leilale, Jukole ja Blancale mingi paari minutiliste vahedega parandatud ajas. Ka Viru sai parandatud ajaga meist 18 sekundit ette.

Seega vaatamata tagaotsa positsioonile lõpujärjestuses, oleme ise lõpuks rahul, et oleme leidnud selle enesekindluse oma sõidus. Ei lõpeta enam teistest pool tundi hiljem vaid oleme kenasti pundiga koos. Nüüd siis vaja võistlema hakata. Kuna see hooaeg juba peaaegu läbi, siis võibolla mõnele kolmapäevakule veel jõuame ja võibolla ka hooaja lõpuvõistlusele, aga pikemas perspektiivis on plaanis purjed kenasti järgmiseks hooajaks korda teha, ära hooldada, kõver rool ära parandada, põhi siledaks teha, kiil korda teha (see kivides käimine on korralikud augud jätnud kiilu alla), kergemad brassid spinnakerile hankida ja masti trimm paremini teha ja endale selgeks teha.

Võib vist öelda, et esimese aasta purjetamise kohta on täitsa rahuldav areng toimunud ja oleme suurematest küngastest üle saanud. Nüüd siis vaja päriselt võistlema hakata!

Parimat,

Kristo

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s