2016

Ahoi,

Natuke pikk paus on sisse tulnud viimastest postitustest. Eks on olnud palju tegemist ja mis seal salata, et pole ka ilmselt ise kõige usinam olnud pilte ja jutte üles laadima.

2016 hooaja jooksul on ikka väga väga palju juhtunud – kahjuks pigem negatiivse noodiga peab juhtumistest suures osas rääkima, aga rääkida tuleb ka sellest. Niisiis, etteruttavalt tuleb väike ülevaade sellest, et mida paadiga talvel/kevadel tegime, kuidas uued purjed saime, kuidas mast murdus, kuidas paat murdus, kuidas kindlustusega asju ajada oli ja kuidas need üksikud sõidud on läinud mis meil on õnnestunud kõigi äparduste vahel ära sõita. Samuti ka natukene edasistest plaanidest.

Uus spinnaker

Teeme siis otsa lahti.

See talv midagi suurt ette ei võtnud, peale selle, et tellisime Reval Sails’st uue purje ringi. Oleg meisterdas kena groodi ja genoa, mis senise vähese sõidu põhjal ka väga väga kenasti töötavad. Pole veel liiga hästi nendega tuttavaks saanud ja natuke peaks nendega veel harjuma, aga nurk on ikka hoopis teine ja trimm käib ka pisut kiiremini kui väljaveninud voodilinadega. Siit siis esimene ja sügav kummardus Olegile, kes meid on kõvasti aidanud ja senise kogemuse põhjal head purjed teinud.

Kevade poole võtsime ette väikese uuenduskuuri jälle. Kui algul olid plaanid suured, siis rahaliste tõsiasjade tõttu kruttisime veidi volüümi maha oma plaanidelt, kuid nii kui tegemiseks läks keeras keegi ikkagi volüümi juurde ja muudkui tegime ja vahetasime. Ilmselt mitte siiski õigeid asju.

Vahetasime ära kogu paadi elektrijuhtmestiku, paigaldasime uued kaitsmed ja tegime kogu elektri kapi veidi esteetilisemaks, sest eelmise lahendusega oli see selline pundar, et kui midagi parandada oli vaja siis kulus kõigepealt paar tundi, et aru saada mis juhe mis on. Tegelikult kogu vajadus selle töö järgi oli tingitud varasemast rumalusest. Said ju pandud igalepoole vaskjuhtmed, mis mõne aastaga kenasti korrodeeruma hakkasid ja siit sealt tõrkusid. Ettepoole vaadates otsustasime, et mõistlik on tina-kiud juhtmed igalepoole vedada. Ja sai kena küll see asi.

Samuti miskil põhjusel otsustasime siiski parandada ka igasugu kriimud, kraapsud ja kulunud värvilaigud parrastelt (ja ka mõne väga sügava ja muret tekitava augu ning mõra ahtris). Kõigepealt siis kiire lihv liivapaberitega vastavates kohtades (tuli välja et polnudki nii kiire ja kulus päris palju energiat sinna). Seejärel ilma pikemalt asja peale mõtlemata ja enda lollusest ostsime gelcoati ja hakkasime muudkui plätserdama. Siin oli meie jaoks kaks õppimiskohta. Esiteks (vaatamata sellele et kõigis you tube videodes seda rõhutatakse) ei tasu seda gel coati liiga lahkelt peale plökerdada, seda maha lihvida on päris raske, või õigemini raskem kui see töö peaks olema. Ettevalmistus on 90% tööst. Kõik segud ja kiled ja asjad peavad juba ette olema valmis tehtud parajalt väikses koguses nii, et jõuad kõigega tegeleda. Ja kahekesi on seda tunduvalt lihtsam teha kui üksi. Seega kuhjasime lõpuks kiirustades suured gelcoati mäed mõnda kohta. Teine viga – maha lihvides lihvisime ikka lõpuks ilusa valge värvi kihi läbi, mis järel jõudsime tõdemuseni, et oleks pidand ikka natuke mõtlema enne kui teed. Nimelt meie paat pole gelcoatitud vaid värvitud. Oleks piisanud lihtsalt pahtlist ja värvist ja tulemus oleks olnud lihtsam ja ilusam. Seega natuke saime asja paremaks, aga ideaalist on see ikka väga kaugel. Hea oli muidugi see et ahtris said suured augud ja mõrad ilusti ära pahteldatud ja kinni mätsitud. Samuti vööris õhukeseks ja läbipaistvaks kulunud kohad said kenasti uue kihi alla peitu.

Lisaks siis lasime meisterdada uue poomikinnituse, mis on küll super ilus suur ja asjalik, aga kuna varasemalt on seda juba ümber tõstetud ja augud igast vigastustega nii välja veninud, siis see kinnitustugevus mastiküljes jätab veidi soovida. Seega hoiame ikka pöidlaid peos, et poom minema ei lendaks. All on pilt vanast poomikinnitusest. Uus on sama joonise järgi tehtnud aga näeb välja selline korralik kolakas nagu oleks soomukilt või tankilt ära kruvitud (uue kohta kahjuks pilti kohe ei leidnudki).

Vana poomi kinnitus

Ja muidugi igasugused väiksed plokid, stopperid, otsad ja muud vidinad, mis ikka aegajalt vajavad värskendust.

Niisiis, oleme jõudnud tähtsa hetkeni kus aprilli lõpp käes ja tahaks mai kuu alguses starti jõuda. Kõik justkui nagu klapib. Paat läks vettetõstmisele ja jõudis vette. Kuna talveks olime masti peale jätnud ja oli kange tahtmine vandid ära vahetada, siis tuli mast maha võtta korraks. Nimelt vanad vandid olime varasemalt omadel põhjustel pidanud ühe kaupa ära vahetama ja tegelikult ei teadnud me kui head need enam on, seega läksid uued. Uued vaierid kõik lõigatud ja pressitud ja hakkas masti maha tõstmine. Nii kui poisid ahterstaagi ja vandid lahti lasksid, toimus väike kõikumine ja mast murdus ära ning kukkus kai peale. Kuna mina kui selle jutu kirjutaja ise kodus haige olin samal ajal, siis rohkem mingit sõnumit ega teadet ma ei saanudki kui lihtsalt pilt sellest kuidas mast vedeleb risti kraana kõrval kai peal. Peab siiski tõdema, et oli õnnelik õnnetus. Esiteks oleks võinud halvemini lõppeda kui see oleks merel juhtunud. Teiseks ei jäänud keegi masti alla. Kolmandaks kukkus mast napilt mööda folkboodist Lind, mis seisis täpselt meie vööris kai ääres ja oli just kenasti korda tehtud ja läikima löödud. Ilmselt oli murdumise põhjus pooleldi ebaõnn ja rohkem pooleldi mingi pinge mis kuskil metalli sees oli. Samuti õnnetul kombel ei olnud kraana veel masti külge ühendatud, kuid sellegi poolest poleks see tohtinud olla põhjus masti murdumiseks, kuna mast kinnitub meil läbi teki kiilu peale ja peaks seal ka ilma vantide ja ahterstaagita mõne sekundi ikka vastu pidama.

Murdunud mast_yld

Kõige rohkem oli lõpuks kahju sellest et masti otsas tiirlev tuuleaparaat vastu asfalti prantsatas ja sealt edasi jõkke sukeldus. Jäi üle ainult paar elektroonika ja plastmassi jubinat maast üle korjata ja tõdeda, et peab sõrmega tuult mõõtma, kuna uue ostmisel algavad hinnad kuskil 300-400 eurost.

Siit algas ka meie esimene diskussioon kindlustusteemadel. Esitasime kindlustusteate, saatsime pildid ja jäime ootama. Kindlustuspoliisi järgi läheb meil kindlustusjuhtumi alla kõige muu tulekahjude ja varguste kõrval ka tormikahju, transpordikahju ja paadi vettetõstmisel tekkiv kahju. Siin siis oligi meie enda jaoks küsitav koht. Kuna paat sai vette tõstetud koos mastiga ja seejärel hakkasime masti pealt ära tõstma, kas masti pealt ära tõstmine sama tegemise käigus pole paadi vettetõstmise õnnetus. Sest poliisis on suht selgelt väljendatud, et paadi osad on kere ja taglastus (mast siis antud juhul). Jääb justkui mulje nagu mast polegi paadi osa ja paat on vette tõstetud siis kui kiil vett puudutab. Igaljuhul ei hakanud me peale kindlustuselt standardse vastuse saamist (antud juhtum ei ole kindlustusjuhtum) edasi vaidlema ja jälle tänu Sailinvest ja seal toimetava Tarmo abile saime Blanca vanast mastist jupi lõigatud ja masti ära parandatud. Seni on ilusti pidanud ja ei tahaks uskuda, et nüüd samast kohast see kunagi peaks murudma. Iseasi, kas nüüd pinged valedele kohtadele mastis tekkima ei hakka.

Parandatud mast

Niisiis, mai alguse sõidud olid kenasti maha kantud ja ootasime kurvalt masti paranemist. Mai lõpuks saimegi paadi korda, masti püsti ja kõik asjad ära sätitud. 28 mai olime kenasti Tuulelinnu stardis. Sõitsime viisakalt välja 3-nda koha 6-st, kuid seda ka paljuski läbi tõdemuse, et mõni suurem paat meie taga polnud veel oma spinnakeri kätte saanud ja mõni teine kokurent ei raatsind seda kõva tuulega lõhkuma hakata. Kuna meil suur hasart sees, saime spinniga hea hoo. Samas võtsime selle liiga vara alla ja kätte maksis ka see, et hakkasime sõidu ajal oma mootorit uuesti ahtrisse sättima suurte lainete keskel, et sellega siis sadamasse pläristada. Sellist tegevust siis praktiseerime, et üleliigne kaal vähemalt masti kõrvale paigutada. Õigem oleks siiski lõpetada see mootori pidu ära ja hakata lihtsalt purjedega sisse välja sõitma – aga olgu, esimene sõit ja mõned halvad kogemused ja otsustasime, et ei hakka pullima, kuigi tagantjärgi oleks pidanud ja võinud.

Tuulelind

1. juuni kolmapäevakult märkimisväärset tulemust ette näidata pole – 9. koht 11-st. Samas oli see ka Vesileenu teine sõit sel aastal ja veel uute purjedega.

Mõni päev hiljem tuli sinna kohe otsa Terra Feminarum, kus saime 4. koha 5-st. Sedagi saime teada alles finishis kui nägime, et teised juba kohal on. Üsna sõidu alguses olid tuuleolud üsna heitlikud ja need kes esimese hooga paljassaare alla ära said said ka esimese värske tuule ja sellega kiirelt minema Tallinna lahest. Meie jäime natuke hiljaks selle risti üle põrutamisega. Konkurente merel tuvastada ei suutnud ja ei teadnudki kustkaudu keegi läks. Seega kuni lõpuni oli meie jaoks täielik teadmatus ja 50/50, kas oleme kenasti eest ära või oleme kõvasti maas. Sõit ise oli võrdlemisi viisakas, kiirus hea ja mingeid vigu kuskil ei teinud. Ilmselt mängis kaotuse kätte alguse tuuleauk Tallinna lahel.

Korra veel käisime Henryga niisama merel tiksumas ja juhtus eriti pentsik lugu. Vedas et mootor merepõhja ei jäänud. Peaaegu tuuletu ilmaga otsustasime hakata õhtul Tallinna lahe keskelt tagasi Noblessneri pool sõitma. Nii kui mootorit hakkasin vette laskma, avastasin, et mootori plaat on ära murdunud ja mootor püsis veel paadi peal tänu heame hingelisele tasakaalule. Siit siis õppimiskoht, et ilus asi pole alati tugev asi. Oleks puidu kiud teistpidi jooksnud oleks kõik ilmselt OK olnud, aga läks nii. Seega kleepisime kiirelt kokku uue plaati 4 kihist veekindlast vineerist ja tugevdasime poltidega. Töötab. Aga kole on ka.

Mootoriplaat_katki

Rohkem me oma meeskonda enne Väina kokku ei saanudki ja järgmine peatus tundus olevat juba Muhu Väin, millele meil olid ikka väga suured ootused. Tegime lausa trenni enne Väina ja olime asjad enda jaoks selgeks mõelnud.

Enne väina siiski vaja paat Pärnusse saada. Jagasime ülesõidu kaheks jupiks, mis mõlemad olid parasjagu seiklusrohked. Esimese otsa sõitsime Henryga kahekesi Tallinn – Dirham – Rohuküla. Noblessnerist sõitsime välja tõdemusega, et tundub olevat väike udu väljas. Umbes 10 minutiga selgus, et mitte väike vaid MEGA. 10 minuti pärast me enam maad ei näinud ja nii tiksusime järgmised 5 tundi kuni Lohusaluni umbes. Pärast esimest kohtumist ühe suure kaubalaevaga paljassaare nuki juures, kui ta ilmus eikuskilt välja meist 200 meetri kaugusel, läksid päästevestid kibekiiresti selga ja kordamööda istusime udupasun käes silmad ümbrust kontrollimas nagu radar – väga väsitav on nõnda laevateede läheduses sõita. Udu oli ka nii paks merel, et juuksed olid läbimärjad ja tilkusid.

Vesileenu udus

Lõpuks siis selge taevas ja saime suhteliselt kenasti päikesepaistel spinnakeriga Dirhamisse põrutada. Järgmine päev sealt välja sõites teadsie, et võib veidi veidrat ilma tulla, aga sõita oli vaja ja läksime. Terve voosikurgu jälgisime äikeseradarit ja vaatasime kuidas see mega äikesetorm järjest järjest lähemale sõuab ja otse meie suunas. Lisasime muudkui kiirust lootuses kihutada enne tormi kohalejõudmist sadamasse, aga võta näpust. Mõned miilid enne rohuküla sattusime täpselt äikesetormi keskele ja nagu sõda käis meil ümberringi. Vihm oli nii tihe, et üle 50m jälle midagi näha polnud. Ja äike paugutas meil überringi nagu kahurituli. Olgugi, et tead, et see mastijupp ei tohiks merel midagi erilist teha oli ikka üsna kõhe seal istuda suure metallposti kõrval. Lõpuks Rohukülla sissesõites oli vihm nii tihe, et muulide vahelt polnud sadamahoonetki näha. Siin siis selleks korras meie ülesõit pidama jäi (kuigi Kuivastu oli küll soovitud eesmärk, ei jaksanud ja viitsinud enam edasi möllata seal tormis).

Umbes nädal hiljem läks sõit edasi. Sedakorda siis tandemina Kristo+Jaagup. Läksime kolmapäeva varahommikul (enne väina algust) kenasti Rohukülla ja vaatasime mis super äge ilm seal kõrge betoonmuuli taga on. Tuul oli kohati 18m/s ja otse sadama sissesõidust sisse. Üks soomlane küll optimistlikult üritas oma jahiga sealt väljuda, kuid pärast 5ndat ringi akvatooriumist loobus plaanist ja üritas kuskile ennast kinni saada uuesti. Kuna selle ilmaga külgtuules oli ujuvpoi külge kinnitamine suht võimatu siis lõpuks ta kellegi pardasse ennast kinnitas. Me ise küll mitu korda juba valmistusime, et prooviks välja sõita, aga paat oli külgtuulega nii ära lükatud, et me poleks turvaliselt isegi oma kaikohalt minema saanud (päramootoriga vähemasti). Istusime ja vaatasime filme pea terve ööpäev ja ootasime tormi vaibumist. Kuskil kell 3 öösel, tegin korra silmad lahti ja vaatasin, et ohhoo. tuult on vähe. Kiirelt kiirelt asjad kokku kiire hambapesu ja kohvi ja kiirelt sadamast minekut. Saaks ainult välja küll siis merel saab rehvida ja nalja teha. NAPILT saime sealt sadamast minema kui tuul jälle üles keris. Väga palju ei jäänud puudu ka sellest, et meid vastu betoonkaid oleks laine kandnud. Meeletu idiootse krüssuga ja mootori abiga saime läbi rukki rahu ja sealt edasi oli juba tiba lihtsam. Rukki rahu kohta veel niipalju, et meil meeletult vedas et laevad ei sõitnud. Sest see võttis meil ikka niimoodi aega ja pautimist, et laeva läbilaskmine selles laines ja tuules oleks olnud üsna keeruline ajastada.

Kuivastus ära teenitud puhkepaus ja ootasime millal Henry ja Ainar meiega liituvad. Õhtul läks koos nendega sõit edasi ja panime ööga Pärnusse kohale. Mõne jaoks oligi nagu pool väina juba ära tehtud igast erinevates oludes.

Pärnus timmisime paadi ära, pingutasime vante ja muud vajalikku ning õnneks otsustasime ikka õhtul natuke pidu ka pidada ja linnaski käia. Õnneks seetõttu, et siis me ju veel ei teadnud, et see jääbki meie Muhu Väinaks. Järgmine hommik kenasti sõidupüksid jalga ja starti.

Pärnu-Kihnu start läks enamvähem hästi. Olime küll ennast komiteepaadi kõrvalt mööda surumas, kuid viimasel hetkel otsutasin, ikkagi kadri ahtrist mööda vallata, et mitte Kadri meeste tuju meelevalda jääda nende ja komiteepaadi vahele. Pautisime suht kiirelt ära ja panime omas tempos ja heas tempos Liu alla. Liu alla minek oli nimelt meremees Risto soovitus, kes rummi kõrvale seda korduvalt rõhutas, et Liu alla tuleb sõita. Nii me siis läksimegi ja õigustatult. Kuigi meile endale see nii ei paistnud, sõitsime enamus ajast väga head nurka ja väga head kiirust võrreldes konkurentidega. Tuul muudkui keris ja keris ja lõpuks teise märgini jõudes oli see niipalju kerinud, et meil oli tükk tegemist et ennast piisavalt suure nurga alla saada, et märgist mööda mahuks. Läbi häda ja vaeva saime. Kusjuures oli sel hetkel füüsiliselt 3-ndad vist. Meist ees ainult Kvartet ja Blanca. Kuid ka nemad olid meil lähedal. Kadri ja Lagle 2 olid meil suhteliselt kõrval hästi tibake taga pool, aga võib öelda, et sõitsime väga ühtses pundis. No ja pikka pidu polnudki. Natuke saime sealt edasi kütta, vaatasime kuidas Kadrile keegi ette keeras ja nad kokku põrutasid ning käis ka meie paadist läbi mingi räigem raksakas. Algul mõtlesime, et mis jama see siis oli. No ju oli ankur mis laine peal kolksatas. Tühjagi! Sellest hetkest alates vaatasime kuidas Kadri ja Lagle meist nii nurga kui ka kiirusega mööda lähevad ja ei saanud mitte aru mis toimub. Sõit kuidagi lagunes lihtsalt ära. Jaagup läks alla kontrollima ja tuli suured silmad peas üles “Paat on katki”.

Tuli välja, et parempoolne kaar, mille küljes on vandirautised, oli lihtsalt nagu noaga lõigates pooleks murdunud ja hakanud endale läbi teki teed rajama. Rebis natuke tekki parda küljest lahti ja oli korraliku muhu tekitanud vantide alla. Kuigi tol hetkel tundus, et aeg venib ikka väga aeglaselt, siis tagantjärgi videopealt vaadates toimus kogu tegevus umbes 2 minutiga. Kiire kahju hindamine, Genoa alla Groot välja, paut (pinge teistele vantidele) ja 2 rehvi sisse. Kuna Genoa on päris suur ja me polnud päris 100% kindel mis kahju seal veel tekkinud on ja kus siis otsustasime just 2 rehviga tagasi Pärnusse sõita ja seda ka nii, et puri oli suht tuulest tühjaks lastud. Enam ei mäleta mis see loogika oli, aga ilmselt ka veidi see, et võimalikult palju pinget teisele poole vantidele panna, et ka laines kõikudes mast kuidagi murduda ei saaks (ilma purjeta st.).

Screen Shot 2016-08-11 at 15.23.00

Sadamas kui uuesti kahju hindasime oli see ulatus alles selge. Korralikult rebimisjäljed igalpool. Ja ainuke asi mis masti veel püsti hoidis oli parduun, mida me eelmine õhtu korralikult pingutasime. Võibolla isegi liiga korralikult, ja see ehk oligi see mis liigse pinge tekitas kaarele, aga see ka lõpuks meil masti ja meid merepääste kutsumisest päästiski. Sisemised vandid olid nagu nöörijupid, mis tolknesid seal lõdvalt. Muidugi läksid teele teated võistluskomiteele katkestamise kohta ja ka merepäästekeskusele, et meil on olukord. Valmis olid meil pandud ka tormi ankur ja muud atribuudid just in case. Aga õnneks midagi neist vaja ei olnud. Nii me siis sadamas kurvalt mõned õlled tegime ja vaatasime kuidas järjest jahid sisse kärutasid iseseisvalt ja merepääste laevade abiga.

Järgmine päev kui Fiia meeskond, kes oma masti kohapeal ära parandas (küll väga lühikeseks ajaks, et see Tallinna all ainult uuesti murda) ja kraana tellis, et see peale tõsta, saime ka meie jutule, et kohe tuleb autojuht Tallinnast tõstab meie puki peale ja viime jahi Tallinnasse. No see oli omaette seiklus meie jaoks. Teades puki olukorda ja vaadates seda koorma stabiilsust tundus asi ikka väga kahtlane. Aga kohale me jõudsime ööpimeduses ja siin ka suured tänud Maanteeabile, kes meid kiirelt ja sõbralikult hädast välja aitas.

Vesileenu veoauto peal

Edasine oli juba jälle kindlustuscase. Saatsime avaldused ja fotod ja remondi pakkumised ja transpordi arved ja kõik muu ja olime juba sisimas valmis et niikuinii tuleb negatiivne vastus. Siiski üks päev helises telefon ja rõõmus teade, et omavastutus 300 eur ja kulud ülejäänud kulud kaetakse. Olles varem sügavalt pettunud paadikindlustuses ja nende juhtumite käsitlemises nii purjekahju kui ka masti näol siis olime juba hinges valmis asjaga kohtusse minema ja ajakirjanduses kellad helisema panema jne, aga siinkohal tänu ja kummardus IF kindlustusele, kes tegi seda mida neilt oodatakse kui paat tormis kahju kannatab 🙂

Sellega oli meie Muhu Väina seiklus läbi selleks aastaks. Kiirus oli hea, nurk oli hea, purjed uued, meeskond hea – justkui nagu kõik klappis. Aga läks teisiti.

Sellest saati oleme Henryga käinud teiste jahtide peal abiks kolmapäevakutel. Endalgi on huvitav olnud näha kuidas teised teevad ja kuidas suurematel jahtidel sõit välja näeb. Ka endal juba mõnda aega haub plaan peas, et osta suurem ja ilusam ja kiirem jaht. Ilmselt mõne aasta jooksul seda ka teeme. Seniks aga sügav kummardus ja tänu Iti meeskonnale ja Furiosa tiimile, kes meid lahkelt sõitma on kutsunud. Kuna meil veel mõni nädal läheb paadi tervenemiseni aega, siis ilmselt jõuame mõne kolmapäevaku veel kellelgi külas käia.

Iti

Hetkel aga Vesileenu kenasti Sailinvest angaaris, parem parras seest paljaks korritud ja käib uue kaare ehitamine ning parda tugevdamine.

Parras puhas

Loodetavasti saame jahi jälle augusti jooksul sõitma ja oleme Tallinna meistrivõistlustel stardis. See siis jääks meie selle aasta peamiseks ja võimalik et ka viimaseks suuremaks võistluseks Vesileenuga, kus saaksime ise vaadata ja proovida, et mis puust siis uued purjed ja meeskond on. Kõikide eelduste kohaselt peaksime olema kiired. Aga loodetavasti näeme seda siis septembris.

Mis puudutab Vesileenu meeskonna edasisi plaane pikemas perspektiivis, siis Henry kolib mõbeks ajaks välismaale, Jüri käib järjest missioonidel, Jaagupil on tegemist õllebisnessiga, Joosepil vajab lisaks paadile ja naisele nüüd ka laps tähelepanu. Seega lähiajal on oodata Vesileenu müügikuulutust. Meid on see paat hästi õpetanud. Alustasime ju praktiliselt nullist ja 3-4 aastaga oleme väga järsu õppimiskõveraga jõudnud punkti kus vee riivimine on hakanud purjetamise moodi välja nägema. Hing ihkab ka midagi suuremat ja mugavamat ja selle mõttega kuklas tiksumas me ilmselt Vesileenu uutele õppijatele ja võistlejatele edasi tahakski anda, et siis mõne aasta jooksul midagi suuremat asemele osta.

Usun, et Vesileenu seisukorrast peaks nüüd kogu see blogi küll vähemalt meie aja algusest kuni lõpuni üsna detailse ülevaate andma. Tegu ikkagi 25 aastat vana paadiga ja eks sellega veidi tööd ole. Samas tal on potentsiaali olla kiire. Nüüd veel peal praktiliselt kasutamata uued võistluspurjed, kere mõnel määral tugevdatud (natuke saaks veel teha), elektroonika üsnagi viisakas ja üleüldine seisukord võrdlemisi viisakas (vähemalt seest poolt). Väljast ta tahaks ilmselt natuke värvi näha, aga kuna see pole kiirusega kuigi tugevalt seotud olnud seni, pole me sinna ka eriti panustanud.

Vesileenu uute purjedega

Ilmselt ei jää see nüüd Vesileenu viimaseks postituseks ja saame siin veel peale Tallina meistrikaid natuke veel jutustada, küll aga lõpetan selle pika jutu siin nüüd sõnadega

“Esimese raamatu lõpp”

Tänud ja ikka parimat!

Kristo

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s