Rõõm olla viimane!

Eile osales Vesileenu oma esimesel kolmapäevakul.
Nagu postituse nimestki võib järeldada märkimisväärset positsiooni me välja ei sõitnud.
Aga ka nimi on petlik. Jäime hoopiski eelviimaseks.

Eelmises postituses kirjutasin, kuidas olime lõpuks oma sõidu leidnud ja suutsime sõita ülejäänud grupiga samas tempos. Vaja oli vaid veelkord endale kinnitust saada, et tegemist polnud mingi juhusliku õnnetusega. Selle kinnituse kolmapäevkult saime.

Kuna tuult oli vähe 1-3 m/s ja meeskonda täismahus kokku ei saanud sõitsimegi täiesti sobivalt neljakesi. Ilm oli päikseline ja tuju hea.

Start õnnestus normaalselt. Kuna tuul oli vaikne, rada mõistliku pikkusega ja stardijoon pikk, ei hakanud me täppisteadust tegema ja komiteepaadikõrvalt trügima vaid sõitsime hea hooga piki stardijoont stardi poi poole. Ülatuulemärgis olime kenasti Leila, Juko ja Blancaga enamvähem koos ja natuke tagant poolt tulid Viru ja Gemma. Kuna me pole suutnud siiamaani endale kergemaid brasse hankida oli spinniga sõitmisel veidi tegemist. Suured, rasked ja jämedad brassid ei lasknud spinni kõige paremini ära kasutada. Sellele lisaks olid veel mõned tuuleaugud millest jõuga läbi pressisime. Algul jäima allatuules meie ees olevatest jahtidest veidi maha, aga väikese manöövriga lahest väljapoole sihtides saime miski hea tuule kätte ja püüdsime jälle teised kinni. Russalka poi juures olime Leilaga suhteliselt külg külje kõrval. Nii kui märk võetud hakkasid teised jälle natuke eest ära rebima. Siin ei oskagi kohe kinni võtta mis meil ei töötanud. Ilmselt oli erinevate asjade koosmõju. Uuem, suurem ja parem genoa on endiselt ribadeks ja sõitsime vana genoaga, millel avastasime ka veel paar rebenenud kohta.

Uus katkine genoa
Uus ja katkine genoa. Ehk teisisõnu, ärge laske oma ahterliiki laperdama. Läheb lõpuks katki.

Ilmselt oli mast ka veidi halvasti trimmitud vantidest, sest ei lubanud kohe üldse paremal halsil teravust hoida. Kohati pidime normaalse kiiruse hoidmiseks 50 + kraadist nurka sõitma, mis oli teistega võrreldes ikka väga nõrk sooritus. Niisis finišisse jõudes olime füüsiliselt ees Virust ja Gemmast ning kaotasimegi Minnile ca 5 minutit, ja Leilale, Jukole ja Blancale mingi paari minutiliste vahedega parandatud ajas. Ka Viru sai parandatud ajaga meist 18 sekundit ette.

Seega vaatamata tagaotsa positsioonile lõpujärjestuses, oleme ise lõpuks rahul, et oleme leidnud selle enesekindluse oma sõidus. Ei lõpeta enam teistest pool tundi hiljem vaid oleme kenasti pundiga koos. Nüüd siis vaja võistlema hakata. Kuna see hooaeg juba peaaegu läbi, siis võibolla mõnele kolmapäevakule veel jõuame ja võibolla ka hooaja lõpuvõistlusele, aga pikemas perspektiivis on plaanis purjed kenasti järgmiseks hooajaks korda teha, ära hooldada, kõver rool ära parandada, põhi siledaks teha, kiil korda teha (see kivides käimine on korralikud augud jätnud kiilu alla), kergemad brassid spinnakerile hankida ja masti trimm paremini teha ja endale selgeks teha.

Võib vist öelda, et esimese aasta purjetamise kohta on täitsa rahuldav areng toimunud ja oleme suurematest küngastest üle saanud. Nüüd siis vaja päriselt võistlema hakata!

Parimat,

Kristo

Advertisements

Hooaeg 2014

Paistab, et vahepeal on tulnud pikk paus igasugustesse postitustesse, aga see eest on nüüd millest kirjutada.

Kuna postitused jäid pidama kuskil enne Muhu Väina siis hakkangi peale kuskilt sealt ja katsun meenutada

Kessu ja Rannarootsi

4 pilt

Nädal enne Muhu Väina sai seatud rool Haapsalu poole, koos teistegi jahtidega siin Rannarootsi regatil.
Algus läks kenasti. Saime kena stardi ja sõitsime üsna heas rütmis kõigi teistega enamvähem samas pundis. Nagu ma ennustasin otsustasid enamus meeskondi sõita ranniku lähedalt ning üksikud (ka meie) üritasid sõita kaugemalt Naissaare alla ning seejärel otse Pakrite poole. Kuna tegin üsna põhjaliku tuule analüüsi kodus, siis tagantjärgi oli otsus õige. Saime sealt hea tuule ja tuule suund klappis kuni jõudsime kuskile Pakrite lähedale. Miskil põhjusel tegime vea mida oleme teinud korduvalt ka teistes sõitudes- ei vaadanud piisavalt tähelepanelikult tracki ja tuulesuuna muutuseid ning otsustasime ühel hetkel öösel pautida ranniku poole. See paraku karistas meid kohe ära, kuna tuule suund oli keeranud lõuna poole ja hiljem gps tracki vaadates selgus, et paudi järel sõitsime lihtsalt tagasi suunas. Oleksime pidanud hoopis tuule suuna muutust ära kasutama ja edasi avamere poole läände põrutama, et siis sealt hiljem alla sõita. Sealt tekkiski kohe päris suur vahe sisse grupiga.

6 pilt

Ranniku lähedal sõitsime lääne poole edasi ja ilmselt nii nagu teisedki saime ükshetk korraliku udu ja vihma kaela. Mõned tunnid tiksusimegi selles. Kuna tuulekaardid ennustasid, et ükshetk kukub Dirhami kandis tuul ära, siis nagu ikka õnnetult olime me seal viimaste paatide hulgas, kes tuule augu täis täiega kinni püüdis. GPS trackeri pealt nägime kuidas kõik mõnusasti juba läbi Voosi Kurgu põrutasid, samal ajal kui me alles Dirhamist veidi edasi tuulevaikust täiel raual nautisime. Pärast mõne tunnist päevitamist otsustasimegi pillid kotti panna ja mootoriga Haapsallu sõita. Eriti kuna olime juba viimased ja kõik teised sadamas. Järgmisel päeval ka ju sõit. Saimegi mõistlikul ajal Haapsallu.

Kessu regatt

5 pilt

Hommikul kenasti stardis enamvähem OK start. Sõitsime seal tükk aega Laglega 2-ga külg külje kõrval ja pidasime kenasti ka Leila, Kadri ja Pilleriinuga sammu. Meie ees sõitis Minni kenasti kividesse, muhelesime omaette. Sõitsime Lagle 2-st täpselt 3 meetri jagu otse ahtrist taga niiet tundus OK. Paraku pole Lagle 2 süvis nii suur kui meil ja saime ka korra mingi kivi ära katsuda põhjas. Nii kui Rukki rahust möödas ja lõuna poole keerasime tuli peale plekkide plekk. Kõik istusid kenasti ühe koha peal ja vaatasid kuidas LYS mingi muu tuulega tagant järgi tuli. Kuna Väinameres ruumi on oli paadid mõnesaja meetriste ja miiliste vahedega üksteisest laiali vajunud. Kes valis ülatuule poole hoida ja kes mujale. Algul tundus hea, et läksime allatuule poolt ja liikusime vaikselt teistest natuke mööda (liikumiseks seda muidugi päris nimetada ei saa). Siis tuli aga uus tuul ja kae imet. See jäi seisma täpselt mõnesaja meetrise vahe sees mis oli meie ja teiste paatide vahel. Teised sõitsid kohe mitme miilise vahe sisse nagu raketiga. Meie, Leila ja Pilleriin istusime ikka teisel pool tuule piiri. Pole lugu, kõigepealt sai hoo sisse Pilleriin, siis Leila, kes oli meist 10 meetri kaugusel ja siis kulus meil veel oma 5 minutit, enne kui tuule kätte saime. OIimegi jälle kenaste viimane. Oli paras aeg vaikselt päikse käes õlut juua. Võtsime märgi ära ja hakkasime tagasi põrutama spinniga. Hoog oli päris hea, Ainar viitsis ikka kõvasti mängida spinniga ja meie kiirus üldiselt oli ca sõlme võrra parem kui Leila oma, kes meie ees sõitis. Pika peale hakkasimegi neile järgi jõudma. Nii kui sellest kitsusest läbi saime Rohuküla sadama alla, hakkas tuul uuesti pulli tegema ja Leila sai teist korda meie eest viimase tuule kinni ja venis veel mitu tundi finishisse, aga vähemasti nad liikusid. Me saime paadi kenasti seisma otse Rohuküla sadama sissesõidu ees ja vaatasime kuidas Regula meist 5m kauguselt sadamasse sõitis. Katsetasime seal ära kõik oma ujuvvarustuse ja ujusime niisama paar tundi.

photo

 

Lõpuks kui enam passida mõtet polnd ja kõik jälle finishisse jõudnud olid, tõmbasime jälle mootori käima ja sadamasse. Üldine hinnang regattidele, et ega me ikka päris hästi ei osanud oma trimmi paika saada ja tuultki ei osanud lugeda. Tegime lolle vigu ja nii ta läks. Vähemasti oli soe ilm.

Muhu Väin

Algas kogu see sõit meie jaoks juba Muhuväinale eelneval õhtul Haapsalust kuhu olime jahi jätnud pärast Kessu regatti. Olime Kajja naiskonnaga telefoni teel rääkind kes kirjeldasid mitme meetriseid laineid Kärdlasse sissesõidul jne. Õnneks meil oli aga kena päikeseloojang ja tuul tõmbas tagasi ja lainetest polnd eriti haisugi.

Esimene päev kärdlas täiendasime oma õllevarusid ja niisama tuiasime ringi. Tagantjärgi oleks võinud vähem tuiata oleksime järgmisel päeval võibolla kivid puutumata jätnud.

Esimesel sõidupäeval starti sõites oli kõigil veel silm veidi hall ja ei pannud tähele kui vajusime Kärdlast väljasõites liitsihist veidi paremale ja saimegi tunda neid samu kive mida mitmed teisedki jahid hoolega uurisid. Ikka vähemalt 10 kõva põntsu otse kividesse, esimene neist kiirusel 6 sõlme. (Kunagi hiljem kui olime paadi all ära käinud, selgus, et bulba on all nagu raspliga auguliseks nühitud. Niiet kevadel veidi tööd sellega. Loodetavasti pole kiil kõver). Kuna tegu oli taganttuule stardiga oli algul palju segadust, ei saand meie ega mitmed teisedki aru mis värk toimub. Starti jäime umbes 30 seki hiljaks, aga sellest polndki väga hullu, saime kenasti oma sõitu sõita, kui välja arvata see valge vene paat kes meid kohe üldse ei tahtnud märgata ning kui me neile viisakalt karjudes märku andsime, hakkas nende pardal kibekiire toimetamine ja sõimamine pihta.

Võtsime kenasti märgi ära ja olime ees Gemmast, Maorist, Lastochkast ja Severnoje Sianijest. Maori sai meist küll füüsiliselt spinniga mööda ja Gemma sai meist hiljem palliga mööda, aga sõiduga võis üldjoontes enamvähem rahule jääda, kui välja arvata see, et spinni kuidagi korralikult vedama ei saanud ca 5 min.

Henry oli juba enne Väina üritanud meile selgeks teha, et meil peab olema napsutamistaktika, mille peale me naersime, aga tagantjärgi jällegi, oleks ilmselt kasuks tulnud küll kui poleks iga päev õlle kaste paati tassinud.

Teisel päeval läks lahti start Kärdlast Kuivastusse. Starti ei mäleta, aga esimene ots kuni selle kitsa laevatee kohani, mis Kärdla reidilt välja viis, läks jällegi tuulevaikuses. Tegime mõned algaja vead nagu meil ikka kombeks ja jäime veidi maha teistest. Sellest hoolimata sõitsime jälle oma sõitu, suht kõrvuti Gamajoniga tükk aega, kes ka muudel regattidel on meie lähedusse ikka sattunud. Sõit oli üsna pikk ja navigeerida oli jaagupil seal omajagu. Põnevam koht Väinameres oli kindlasti see kui poomiliik oli kinni jäänud ja üritasin seda käega kaasa aidata, kui järsku kuulen genu tagant karjumist. Oh üllatust 40 jalane monstrum Sofia oli meist mõne meetri kaugusel. Ehmatas korra ära küll. Paar sõbralikku naeratuste vahetust ja lehvitust ja läks edasi. Üks hetk oli näha kuidas Põhjakonn ilma mastita tagasi sõitis. Igaljuhul esimesed meie grupist olid kenasti kaugustesse ära kihutanud ja tiksusime järgi. Kuskil Muhule lähenedes ilmus meie kõrvale Severnoje Sianije, kellega me ligi tund aega iga paudi järel jälle maid jagasime teeõiguse üle. Kuna olime just eelneval päeval kivides käinud ja Muhu rannikut nii hästi ei tundnud ei olnd meil piisavalt mune kaasas, et nurga tagant välja jõudes otse Kuivastu peale suund võtta. Hoidsimegi veidi eemale, mis korraks isegi tundus hea mõte, kuna tundus, et ranniku lähedal kaob tuul ära ja Severnoje Sianijegi hakkas meie poole hoidma. Aga võta näpust. Üks hetk kadus kõik tuul ära ja tuli padukas. Nii olimegi jälle keset lahte ja kuskile liikuda polnd. Meie sõbrad said kuidagi ranniku lähedale tagasi kus nad mingi hoo sisse said  ja jõudsidki meist varem finishisse. Me aga tiksusime ikka tükk aega seal lahe peal ja ootasime kenasti kõik ülejäänud LYS jahid ka järgi. Finshisse reaalselt triivisime. Õnneks ikka vöör eespool. Sadamas saime veel kenasti kai külge ennast kinnitada niiet oli päris hea mugav.

Kolmas päev, Kuivastust Pärnusse. Start oli täitsa hea, saime ilusti õigel ajal üle joone ja esimene pool sõidust olime võrdlemisi rahul sõiduga. Tihttuule trimmi saime kenasti paika ja olime juba Vene paatidelt, Maorilt, Gemnmalt eest ära sõitnud. Isegi Prizrak paistis meil paremast pardast ja Leila oli mõned sajad meetrid eespool. Siis aga nagu tellitult tuul pööras veidi. Ja ca 10 min ei saanud mitte kuidagi külgtuule trimmi paika ja pidime vaatama kuidas Leila täpiks sõitis, Maori mööda läks ja Gemma järgi jõudis. Oh häda. Märgi juures olime Gemmaga kõrvuti, saime spinni kiiresti üles ja hakkasime 7-10 sõlmega kimama. Saime isegi korraks 12 sõlme kätte tagant lainega. Eesolevatele järgi ei jõudnud, küll aga jõudsid meile järgi Vene paadid ja lõpuks ka Gemma, kes meist lõpus mingi ime käiguga mööda sõitis. Vene paadid muidugi lõikasid märgi maha väga tuimalt ja nii nad need miilide pikkused vahed maha sõitsidki. Igaljuhul Gemmaga lõpusirgel kaklesime tükk aega, ei lasknud meie neid mööda ja ei saanud nemadki. Aga üks hetk said nad käigu sisse ja minutise spurdiga lihtsalt lendasid meist veidi ette. Sadamasse jõudsime kenasti viimaste hulgas. Protestima Vene paatide kohta ei viitsinud minna, kuna tundsime, et polnd ka enda sõiduga suurt midagi välja teeninud, ja meil polnd suurt vahet kas oleme viimased või eelviimased. Hiljem üldtulemusi vaadates oleks muidugi võinud protestida, oleksime üldtulemustes ehk eelviimaseks jäänud.

Pärnu lühirada oli meie jaoks katastroof, sest iga manöövriga tundus midagi katki minevat. Spinn jäi vantide vahele kinni, spinni vall jäi toppi kinni ilma purjeta õnneks. Pakstaagi ots läks katki, mootori kinnitus andis hiljem järgi kui seda tagasi monteerisime. Mitu stopperit lõpetasid meiega koostöö. Ühesõnaga ei saanud seal üsna karmides oludes väga sõita. Õhtul parandasime osad asjad ära ja järgmine sõit Pärnust Roomassaarde oli juba teine tera. Vähemalt alguses.

Pärnu- Roomassaare: Start läks kenasti, vahepeal pidi Joosep paarile kalamehele Vööris karjuma, et nad eest ära tuleks, aga nagu kuulsime hiljem polnd meil nii hullgi see asi. Kajja avastas ükshetk et neil otse ees lasevad kalamehed võrku sisse.

Hoidsime lõuna poole algul, kuna tuulekaartide järgi pidi tuul keerama ja ilusti märgi peale meid keerutama. Keeraski aga kadus ära ka. Ja seal kus pidi prognoosi järgi ära kaduma hoopis tõusis. Ehk siis pidime hakkama ka põhja poole hoidma, et tuult leida. Õppisime raamatust purjede trimmimist piltide järgi ja vaikses tuules kõigutasime paati nii kuidas jaksasime, et ikka võimalikult palju kiirust kaotada.

1 pilt

Samuti pimeduse tulekul avastasime, et vöörituli ei põle ja pidin kiiresti parandustöödele asuma. Vöörist üle rippudes suutsin mingi patareiga selle tule uuesti tööle saada. Nii me Kihnust mööda sõitsime. Ja ega vahed veel väga kohutavad polnud teistega. Siis aga jälle sama lugu mis Rannarootsi regatil. Ei jälginud tuule suuna muutust ja öösel pimedas kui poisid olid juba magama läinud, Ainariga tiksusime ja otsustasime veidi põhja poole pautida. Hiljem analüüsides jälle lollus. Selle asemel et sõita üle lahe sõitsime me lihtsalt natuke tagasi Kihnu poole, et siis mõni miil põhja poolt edasi üle lahe sõita. Targad poisid.

3 pilt

Hommikuks saime kokku Loviisega, kellega tükk aega kõrvuti mõõtu võtsime ja siis mingis tuuletunnelis neilt ninaeest minema kihutasime.Teisi enda grupi paate me enam kätte ei saanud. Aga Roomassaare poole sõites saime kenasti spinniga külgtuules (70 kraadi all) paadi glisseerima 3 m/s tuules.

Viimasest päevast ei hakka rääkimagi, kuna see pingeline sõidu ootamine oli liialt intensiivne.

Kui oli selge, et sõit ära jääb viskasimegi asjad uuesti paati ja panime tagasi Tallinna poole ajama. Võtsime kaasa ka Henry sõbra, et testida teda meeskonna jaoks. Paraku kestis sõit 28 tundi ja pärast 7ndat läks tal süda pahaks. Suht õnnetu.

Väga pikk ja nüri ülesõit oli, enamaltjaolt mootoriga täristades, kuna nagu tellitud oli tuul ikka terve tee vastu.

2 pilt

Muhu väin möödas võtsime veidi aja maha ja sõitsime niisama Tallinna lahel ringi.
Järgmiseks regatiks oli ees BOW aga enne veel Greta regatt, kus 4-st paadist 3nda koha saime. Meeskonda kokku ei saanud ja sõitsimegi vaikses tuules 4kesi. Kusjuures üks liige oli paadi peal veel külaline. Esimesed sõidud võttis lihtsalt aega harjutamine.

Baltic Offshore Week

Ilmselt ei pea kellegile seletama, mis ilm reedel möllas. Eriti veel pisikese paadi peal istudes. Kuna esimesel päeval veel Henry puudu oli, oli ikka üsna raske seal vahepeal tegutseda. Saime jällegi sõidu esimese poole kenasti sõidetud, spinn õigel ajal üles ja alla ja asi sujus. Kuni leidsime keset tormi üles pleki. Natuke seal tiksusime ja siis lajatas sekundi pealt meile näkku 12 m/s. Suure vaevaga, üks mees puudu ei jaksanud me isegi rehvitud purje korralikult ära kallutada. Saime märgist mööda ja saime lõpuks külg-pakstaak tuulde. Nagu raketiga lendasid kõik paadid sealt märgi juurest minema. Kuna kallutusjõudu oli vähe saime ka oma esimese brouchi tehtud ja seejärel ka teise. Esimene oli muidugi üsna karm. Kõigepealt lükkas tuul meid tihttuulde ja pikkali, seejärel toimus paut ja kuna taganttuule sõidust oli veel poom üsna väljas viskas poomi täis täiega teisepoole ja teistpidi pikali. Mina jäin kuskile pakstaakide vahele kinni ja olin lõhuni vee all, ka päästevest läks täis niiet olin seal täitsa lõksus. Võiks isegi öelda et oli ohtlik. Jaagup oli parasjagu selle sündmise ajal kajutis olnud ja kuna loksumist oli niikuinii väga palju ei saand ta väga arugi, et midagi toimu. Üks hetk märkas et aken on vee all. Pistis pea välja ja vaatas et kõik asjad pilla palla mehed vedelevad erinevates nurkades ja hoiavad kõvasti kinni. Taganttuules saime tehtud ka enda kiirusrekordi 12,7 sõlme. Ja seda kahe rehvi ja genuga. Spinni ei julgend umbes ka 4kesi üles kakkuda. Eriti pärast seda brouchi.

Õhtuks olime kenaste sadamas, genu rebenenud, ja ise üli väsinud.

Järgmisel päeval lühiradadel olime täis meeskonnaga kohal. Esimesed sõidud liialt hästi ei läinud, ja siis tuli peale ka miski suuremat sorti padukas ja äikese torm. Sõitsime sadamasse ära, ostsime veidi juua ja ootasime paadis. Nii kui raadiost teatati, et sõidud jätkuvad kihutasime välja tagasi. Ja õigustatult – see oli esimene sõit, milles suutsime teistega samas rütmis sõita. Kadri järel siis muudkui tiksusime vaikses tuules.

Viimasel päeval algas päev jällegi lühiradadega ja väikese meeskonna muutusega. Ainar pidi Soome tagasi minema ja asemele tuli uus mees Immo, keda me tõenäoliselt ka meeskonda tahame võtta. Esimene sõit läks veidi õppimise nahka, et Immole seletada, mis ja kus käib. Immo õppis kiiresti ja teises sõidus lõpetasime kenasti Leilal hammastega ahtrist kinni ja meie taga veel Luisa ja Edasi, kes oli tormipilvest mööda sõitnud ja kogu tuulest ilmselt ilma jäänud.

Lõpuks siis coastal sõit. Starti jäime rämedalt hiljaks. Ligi minut. Aga pole hullu, sõitsime rahulikult enda sõitu ja hoidsime teistest kinni. Vahepeal tuul keeras mitu korda väga palju ja ajas paljudel plaanid sassi. Nii kui lõpuks eraldiseisva ohu tooder sai ära võetud hakkasime kuidagi teisi kinni püüdma. Jällegi olime Kadriga kenasti kõrvuti ja Minnigi meist natukene ees vaid. Luisa oli ainult kaugele täpiks ära kadunud. Trimm oli paigas ja rooli hoidsin ka veidi rahulikumalt. Ei pressind enam nii teravaks nagu tihti olen üritanud, eriti kuna meil asendus genu oli kasutusel. Finishisse jõudes oli füüsiline vahe esimese kohaga 6 min ja parandatud vahe Minniga näiteks 30 sekundi ringi.

Jäime küll 5ndaks 7st. Aga see polnudki meie jaoks kõige olulisem siin regatil. Tähtis oli see, et esimest korda tundsime, et saime enda sõidu paika ja suutsime konkurentsis püsima hakata.

See aasta on plaanis veel mingil regatil või kolmapäevakul ennast testida ja vaadata kas päriselt ka ikka suudame oma sõitu hoida.

Paadi seisukohalt, pidin vahetama ära vööritule juhtme, mis oli seest täielik pasta. Ja nagu juba mainisin on kevadel vaja kiilu veidi tuunida ja tundub, et ka rool on veidi kõver või vähemasti hoiab viltu.

Nüüd siis hooaja kokkuvõte tehtud ja loodetavasti suudan edaspidi operatiivsemalt siia postitada.

 

Ilusata suve lõppu,

Kristo

Strateegia viis võidule

Ahoi,
photo
Vahepeal on natuke aega mööda läinud ja pole saanud mahti kirjutada midagi uut.

Juhtunud on vahepeal igasuguseid asju. Põhi teemaks tundub olevat see, et paat muudkui laguneb igast otsast ja iga sõidu järel on kuskil jälle mõni plokk või ots mis väljavahetamist vajab.

Mõni nädal tagasi käis Vesileenu siis lühidalt madalikul ära. Jäime ilmselt juttu rääkima ja ei osanud võibolla oodata ka, et ida poi juures nii kiiresti madalaks läheb. Igaljuhul üks hetk vaatasime, et kallas on juba kole lähedal, ja kui sügavusmõõtja peale vaatasime näitas see ainult 1,6m. Ei tahtnud algul kohe uskuda seda, aga nii kui kreeni välja lasime käiski kiil vastu liivapõhja. Õnneks saime kiiresti kreeni tekitada ja sealt tasapisi eemale purjetada.

Viimased nädalad valmistusime kõvasti Merikotka regatiks. Kahjuks ei õnnestunud kordagi kogu meeskonnaga harjutada. Erinevate 3ste puntidega käisime lahel trenne tegemas aga meeskonnatööd paika ei saanudki. Alles regatil saime 4kesi koos sõita.

Lisaks juhtus mõni nädal tagasi veel siuke lugu, et keset trenni Henry kommenteeris, et “vaata kui lahedalt see kruiisilaev pilvede sisse sõidab”. Kõik mõtlesid hetke ja mõnikümmend sekundit hiljem hakkas koitma, et oot oot laev ei saa pilvede sisse sõita. Tegemist oli mõistagi uduga, mis meid mõne minutiga keset laevateed alla neelas. Niisis tõmbasimegi kiirelt purjed alla ja töristasime mootoriga sadamasse (plotteri järgi sõites). Vahepeal kui udu veidi laiali vajus nägime kuidas suur kruiisikas meil mõnisadameetrit seljatagant mööda sõitis ja Juku ka kuskilt äkki välja ilmus. Igaljuhul oli päris huvitav kogemus. Oleme ennegi terve päeva udus sõitnud, aga mitte laevateel TALLINN-HELSINKI tipptunnil.

Nii, ja nüüd põhiteema juurde – Merikotka regatt.
Reedel tegime esimese sõidu, kus jäime starti hiljaks aga visalt jõudsime Merikotkale järgi, kes oli meie grupis ainukene jaht peale meie. Tegu polnd siiski fantastilise kiirusega (kuigi Vesileenu kannatab sõita tunduvalt teravamat nurka). Tegu oli sellega, et vahepeal tuul keeras ja saime ühel halsil stardijoonelt märgini sõita. Märgi juures, kus Merikotkale päris lähedale juba jõudsime, tahtsime siis kiiresti spini üles tõmmata, aga oh häda, vall jäi kuskile vöörstaagi ja genoa valli vahele kinni ja läks katki ja puri lendas vette ja siuke ebaõnnestumine. Lisaks ei tahtnud Genoa kuidagi pirsis joosta ja olime puhta hädas purjedega. Igaljuhul meie õnneks anti üsna kiirelt raadio teel teada, et meie grupi sõit katkestati, sest tuul oli niipalju suunda muutnud, et trollisõitu polnd nagu mõtet teha. Meile nii sobis.

Järgmisel hommikul olime kella 10 paiku platsis sadamas, saime Sootsilt mõne vajaliku jubina osta spinni valli täiendamiseks, et see kinni ei jääks, ja läksime enne starti veidi purjesid katsetama. Tuul oli laupäeval päris mehine ja lainegi oli veidi tüütu. Otsustasime et läheme algul fokaga, mis oli VIGA. Sellega ei liikunud me peaaegu üldse edasi. Lisaks mõtlesime, et proovime kuidas spinnaker üles jookseb. Nii kui üles tõmbasime, läks Henryl brass käest ära ja tuli veel kuidagi purje küljest lahti ja merepõhjas ta nüüd ongi. Esimese sõidu pidime siis sõitma ilma spinnita ja fokaga. Ilmselgelt väga kiired me ei olnud, kuid saime sõita silmnähtavalt teravamat nurka kui Merikotkas.

Märgi juurde jõudes kukkus meil veel bakstaak ka alla, mille tross oli otsustanud lihtsalt pooleks minna, ehk siis peale esimest sõitu läksime sadamasse kiirelt parandama. Käisin korra mastis, lasime Sootsil bakstaagid korda teha, ostsime uued brassid ja läksime uuesti välja nii, et kaks sõitu oli juba ära olnud.
Meie õnneks oli Merikotkas vahepeal otsustanud, et nad ka üksi ei viitsi sõita ja tulid ära. Ehk siis meie kogemata väljakukkunud strateegiaga saimegi võiduka esikoha. Sõidu poolest me seda küll mitte kuidagi moodi ei väärinud. Ei õnnestunud spinnakeri kordagi normaalselt üles saada ja siuke jukerdamine seal meil käis.

Täna käisime jahti Piritalt Noblessnerisse sõitmas ja spinnakere kuivatamas. Nii kui on võistlusväline aeg pole mitte ühegi purjega mingit probleemi. Spinnid jooksevad kenaste üles ja kõik liigub ja töötab. Murphy seadus kehtib ka merel!

Igaljuhul järgmiste regattidega anname endast parima, et enda koht ka hea sõiduga välja teenida, muidu pole ilus! Järgmised regatid siis juba Rannarootsi, Kessu ja Muhuväin. Seni katsume ikka mõned trennid teha, võibolla isegi mõnel kolmapäevakul kohal käia ja jaht korda teha Väina jaoks.

Tuult!
Kristo

Startisime vales suunas aga medali saime ikkagi

Juhtus nüüd nii, et Vesileenu sõitis kaasa oma esimese regati uue meeskonna käes. Osalesime eile Tormilind Cup 2014, mis oli igati kena sõit. Oli päikest, tuult, padukat ja tuuletust.

Tegime Jaagupiga hommikul kell 8.30 Noblessnerist minekut, et siis Piritalt meeskonnatäiendus peale võtta ja regatile ära registreerida. Põhimeeskonnast olimegi seekord ainult mina ja Jaagup aga külalisesinejatena olid abiks veel Jüri ja Daniil.

Igaljuhul, sõidule registreeritud juhised järgi vaadatud sõitsime välja, et enne starti veel paar kiiremat pauti teha. Aeg muudkui tiksus stardile lähemale ja päris täpselt me aru ei saanud kus see stardijoon on. Oli komitee paat ja lõpuks teiste paatide vahel siblides leidsime ka poi üles mida algul tahtsime ikka hoopis teisel pool laeva otsida. Igaljuhul Jaagup istus kõrvaga vastu raadiot ja kuulas uudiseid ja umbes minut enne starti leidsin üles stardijoone mille taga siis paar pauti veei jõudsime teha ja koos ORC I, ORC II ja ORC III gruppidega startida. Suurematel jahtidel läksid kohe kiirelt spinnakerid üles, mille peale me siis alles kohmerdama hakkasime, et spinnakeri üldse üles otsida. Olgu öeldud, et stardis ei olnud meie eesmärk esimene kord mingit head täpset ja kiiret starti teha vaid mitte kellegile otsa põrgata – Sellega tulime kenaste toime ja tegelikult võis kogu protseduuriga üsna rahule jääda.

Kriitikat saame ise tulistada ainult enda lolluse pihta, et ei usaldanud paberil must valgelt kirjutatud distantsi Start – Naissaar ja panime ORC I ja ORC II järgi kuulimuna poole lisaringe tegema. Kuulimuna juures saime alles aru, et oleme kenaste 5-10 minutit kaotuses selle väikse saki pärast üle Tallinna lahe.

Muus osas saime kenaste spinnakeriga külgtuules sõita enamus distantsi. Ainult lõpu poole pidime tihttuulde tõmbama. Viimase 10 minuti jooksul tuli veel korralik pagi peale mis tõi ka muidugi korraliku vihma endaga kaasa. Lõpetasime samal ajal koos LYSis startinutega, ilmselt meie väikese ekskursiooni tõttu kuuli munale, mis startide vahe ära nullis.

Sellele vaatamata saime 2. koha ja kena medali kaela kohe esimeselt regatilt. Paraku ORC III klassis oligi osalejaid ainult 2.

10371519_10203900549291696_5490538740363914718_n

Kringel söödud pilt tehtud hakkasime tagasi liikuma.
Vahepeal saime jälle veidi vihma ja siis jäi tuul seisma. Meist veidi tagapool tiksunud folkboot Gretale oli silma jäänud, et meil mootor küljes, mis peale me kohe sealkandis populaarseks paadiks muutusime. Lõpuks vedasime Pirita muulide vahelt sisse enda järel veel 3 paadist koosneva rongi.

10388105_10152520591569742_3881340226123766252_n

Üks täiendus mis tahaks ära teha ja mille järgi vajadus tekkis oli VHF-i kõlaritesse ühendamise võimalus. Et saaks eriti just stardi ajal kergelt ja mugavalt uudiseid kuulda.

Järgmine regatt kuhu registreeritud oleme on Merikotka regatt, ja võibolla õnnestub mõnel veel sõita, ja siis ongi juba käes Muhu väina aeg.

Ilusat suveilma!

Kristo

Vesileenu jõudis tagasi Tallinna

Kui eelmine nädalavahetus sai öelda, et Vesileenu on vees, siis nyydseks võtsime ennast kokku ja tegime selle ülesõidu ka ära (Roomassaare – Tallinn).

Reede õhtul kell 12 paiku jõudsime Roomassaarde oma proviandi ja muu varustusega, parandasime viimased vidinad ja jubinad ära, jõudsime mõne tunni öösel ka magada ja panime hommikul kell 05:30 läbi paksu udu ajama.

Väike kohv ja võileivad pardal tiksusime vaikselt mootoriga lahest välja. Paraku aga ei tulnud loodetud tuult, ega päikest mis udu laiali ajaks ja purje lükkaks. Nii siis üsna palju tiksusime pärapurje abil. Iseenesest oli soe ja mõnus seal udu keskel istuda nagu vati sees ja muusikat kuulata.

20140512-153501.jpg

20140512-153522.jpg

Kuskil poolel teel Kuivastusse sai selgeks et bensiini meil ei jätku võibolla isegi Kuivastuni. Niisiis me timmisime kõik võimalikult efektiivseks ja põhimõtteliselt esimest korda nägime maad Kuivastusse sisse keerates, mis siis et mõnes kohas kõigest 200m kaugusel kaldast olime sõitnud.

Meeskonnaks oli siis paadi peal mina (Kristo), Henry ja Margit kes juba teist korda on meil abiks olnud sama ülesõidu tegemisel 🙂

Niisiis, kütus võetud, makstud, wc-s käidud, õlut juurde ostetud, olime juba 15min hiljem uuesti teel. Nagu Rohukülas selgus hiljem siis sinna 15 min sisse mahtus ka see, et ma enda rahakoti kas kuskile maha unustasin või ära kaotadin. Ise pean tõenäoliseks just seda viimast ja ikka üle parda vette.

Sai siis veel suhteliselt sündmuste vaeselt sõidetud nii mootori kui ka purjedega, kiirus üsna stabiilselt 4-5 sõlme. Kusjuures vastupidiselt esialgu arvestatud prognoosidele oli tuul nagu ikka ülesõitude ajal otse kümpi ja väga vaikne.

Rohuküla sadamasse jõudsime kell 21 ja sai seal kaiga natuke làhemalt tutvust teha kui algul soovitud. Ahtri ots jooksis Henryl käest välja ja ei saanud poiga enam pidurdada. Ilmselt tegi ka väsimus oma töö ja selle asemel et uuesti seal otsadega jamama hakata otsustasin gaasi anda. Miskil siiani mulle täiesti arusaamatul põhjusel ma aga pidurdada ega keerata ei mõistnud ja umbes 1-1,5 sõlmese kiirusega sai otse vööriga sellesse kõrgesse muuli kaisse põrutatud. Käigutulest on järel ainult pilpad, juhtmed ja katkine keevitus. Noh, läks siis seekord nii. Hea et kõik terveks jäid, kuna minu esimene ehmatus oli et äkki Margitil käsi vms kai ja kantsli vahele jäi aga õnneks pääsesime ca 30 eurise parandustööga, mis ootab ees lähinädalatel.

Söögid tehtud duši all käidud ja välja puhatud panime 7 hommikul uuesti sadamast välja ja tiksusime vaikselt purjedega kuni Dirhamini (4-5 sõlmese kiirusega) sealt veel tund aega siis hakkas tuul ära kaduma ja saime ka 3-4 m/s taganttuulega ka päris tykk aega spinniga sõita.

20140512-155113.jpg

Lõpuks ei aidanud seegi ja panime pärapurjega edasi.

Kuna Henryl oli kange tahtmine P õhtal veel tööd teha siis võtsime Lohusalus ette meeskonna vahetuse. Henry hüppas maha ja Jaagup hyppas peale. (ääremärkus: Kusjuures Henry tormikad said terve tee kaasa sõita.) Väga tihedas tuules ja mootoriga siis sealt lahest välja kuni Tallinna madalani me 5,5 sõlmega kütsime. Viimased 2-3 tundi saime ka korraliku vihma kaela ja esimest korda Tallinna lahes tekkis ka mingi lainetus.

Kell 23 paiku jõudsime Noblessnerisse ja siis jõudis kohale ka see 2päevane 140 miili väsimust.

Igaljuhul silm lausa puhkas Vesileenut Noblessneris vaadates.

20140512-155615.jpg

Nyyd lähinädalatel paar väikest hooldus ja remonttööd, mõõdukiri ja varsti võib ka meid lahepeal ja kolmapäevakutel sõitmas näha:)

20140512-155824.jpg

20140512-155906.jpg

Terv.
Kristo

Vesileenu on vees

Lõpuks võib vist öelda, et paat on valmis.

Kolmapäeval tõsteti paat vette ja juba neljapäeval veqnitasimeti käsitsi masti pysti. Mõtlesime et teeme poole päevaga ära ja valmis, aga tegemisekäigus muudkui avastasime uusi ja uusi asju mis valesti. Talve käigus oli ära kadunud koguni üks vant, mille siis kiirkorras ajutise vaieriga asendasime.

Kui lõpuks tundus, et nyyd on kõik tehtud ja võiks sõitma minna, kutsusime poisid kokku ja tegime plaani, et paneme windexi masti ja teeme sõitu. Jällegi, plaan oli hea, aga paraku tuule andmed ekraanile ei jooksnud. Pärast 5 korda mastis käimist ja kõikide juhtmete kontrollimist ei saanudki aru milles häda. Pühapäeva hommikul nokitsesime veidi veel ja lõpuks jaht Marise pealt järgi vaadates avastasimegi, et juhtmehäda meid vaevaski.

20140504-165454.jpg

Tegime väikse tiiru lahel ja nv saigi läbi. Nüüd ootabki juba jaht Roomassaares Tallinnasse sõitu.

Plaanis veel õmmelda uus purjekate ja nibin nabin asjad ära paigutada.

Merel näeme!
Kristo

Mitmel veerandtonnisel veel on televiisor seinas???

Järjekordne tegus nädalavahetus jälle möödas ja on jällegi mida ette näidata.
Tundub, et selle korraga saime enamus plaanitud töödest tehtud ja järgmine kord tahaksime ette võtta põhja mürgitamise ja vette tõstmise. Kui ilm ja muud olud lubavad siis võiks see lausa juhtuda aprilli keskpaigas.

Loodetavasti saab varsti juba postitada juhtumisi merelt ja ei pea ainult traatide ja kruvide pingutamisega piirduma. Aga asjadest, mis jälle tehtud said ka väike kirjeldus nagu kombeks on saanud:

Kõigepealt siis vahetasime vöörstaagi välja uue, tervema ja ilusama vastu.
Teiseks, saime viimaks kõik juhtmed ühendatud ja ära peidetud ja korda tehtud. Eelnev öeldud, peab siiski väikese vahemärkusena välja tooma, et USB pesade jaoks on veel 3 juhet tulekul, aga need pole suurem asi töö. Samuti pole 100% kindel mismoodi see GPS meil VHF külge ühendatud sai – tõehetk tuleb tõenäoliselt siis kui me paadi metallkuurist välja saame veeretatud.

Niisis, lisaks saime veel valmis sportlikku laadi istmed/seljatoed, millest pikemate ja külmemate ülesõitude ajal puudust tundsime, samuti on need mugavad ka õhtuste õllelibistamiste käigus nõjatumiseks. Lisasime seinale ka uue Ipadi kinnituse ja nyyd on siis tõepoolest telekas seinas, tuleb ainult loota et keegi seda jalaga segi ei löö kui sisse ronib.

Jaagup nõjatumas komfortsetele racing kokkurullitavatele istmetele

Ning see pole veel kõik. Meisterdasin paari tunniga valmis ka vaierimehanismi, mida saab siis võistluste ajal kasutada, et tuul vallidega jahi tekki kaasa ei rebiks, ning sellega paadi kuju ei muudaks – teisisõnu, nüüd on kajuti lagi ja pilss vaieriga ühendatav.

Nii et järgmine kord loodetavasti jube vette ja ehk jõuab ka ülejäänud binoklid, taskulambid ja muu säärase seinte külge ära paigutada.

Järgmise korrani!
Kapten Kristo