2016

Ahoi,

Natuke pikk paus on sisse tulnud viimastest postitustest. Eks on olnud palju tegemist ja mis seal salata, et pole ka ilmselt ise kõige usinam olnud pilte ja jutte üles laadima.

2016 hooaja jooksul on ikka väga väga palju juhtunud – kahjuks pigem negatiivse noodiga peab juhtumistest suures osas rääkima, aga rääkida tuleb ka sellest. Niisiis, etteruttavalt tuleb väike ülevaade sellest, et mida paadiga talvel/kevadel tegime, kuidas uued purjed saime, kuidas mast murdus, kuidas paat murdus, kuidas kindlustusega asju ajada oli ja kuidas need üksikud sõidud on läinud mis meil on õnnestunud kõigi äparduste vahel ära sõita. Samuti ka natukene edasistest plaanidest.

Uus spinnaker

Teeme siis otsa lahti.

See talv midagi suurt ette ei võtnud, peale selle, et tellisime Reval Sails’st uue purje ringi. Oleg meisterdas kena groodi ja genoa, mis senise vähese sõidu põhjal ka väga väga kenasti töötavad. Pole veel liiga hästi nendega tuttavaks saanud ja natuke peaks nendega veel harjuma, aga nurk on ikka hoopis teine ja trimm käib ka pisut kiiremini kui väljaveninud voodilinadega. Siit siis esimene ja sügav kummardus Olegile, kes meid on kõvasti aidanud ja senise kogemuse põhjal head purjed teinud.

Kevade poole võtsime ette väikese uuenduskuuri jälle. Kui algul olid plaanid suured, siis rahaliste tõsiasjade tõttu kruttisime veidi volüümi maha oma plaanidelt, kuid nii kui tegemiseks läks keeras keegi ikkagi volüümi juurde ja muudkui tegime ja vahetasime. Ilmselt mitte siiski õigeid asju.

Vahetasime ära kogu paadi elektrijuhtmestiku, paigaldasime uued kaitsmed ja tegime kogu elektri kapi veidi esteetilisemaks, sest eelmise lahendusega oli see selline pundar, et kui midagi parandada oli vaja siis kulus kõigepealt paar tundi, et aru saada mis juhe mis on. Tegelikult kogu vajadus selle töö järgi oli tingitud varasemast rumalusest. Said ju pandud igalepoole vaskjuhtmed, mis mõne aastaga kenasti korrodeeruma hakkasid ja siit sealt tõrkusid. Ettepoole vaadates otsustasime, et mõistlik on tina-kiud juhtmed igalepoole vedada. Ja sai kena küll see asi.

Samuti miskil põhjusel otsustasime siiski parandada ka igasugu kriimud, kraapsud ja kulunud värvilaigud parrastelt (ja ka mõne väga sügava ja muret tekitava augu ning mõra ahtris). Kõigepealt siis kiire lihv liivapaberitega vastavates kohtades (tuli välja et polnudki nii kiire ja kulus päris palju energiat sinna). Seejärel ilma pikemalt asja peale mõtlemata ja enda lollusest ostsime gelcoati ja hakkasime muudkui plätserdama. Siin oli meie jaoks kaks õppimiskohta. Esiteks (vaatamata sellele et kõigis you tube videodes seda rõhutatakse) ei tasu seda gel coati liiga lahkelt peale plökerdada, seda maha lihvida on päris raske, või õigemini raskem kui see töö peaks olema. Ettevalmistus on 90% tööst. Kõik segud ja kiled ja asjad peavad juba ette olema valmis tehtud parajalt väikses koguses nii, et jõuad kõigega tegeleda. Ja kahekesi on seda tunduvalt lihtsam teha kui üksi. Seega kuhjasime lõpuks kiirustades suured gelcoati mäed mõnda kohta. Teine viga – maha lihvides lihvisime ikka lõpuks ilusa valge värvi kihi läbi, mis järel jõudsime tõdemuseni, et oleks pidand ikka natuke mõtlema enne kui teed. Nimelt meie paat pole gelcoatitud vaid värvitud. Oleks piisanud lihtsalt pahtlist ja värvist ja tulemus oleks olnud lihtsam ja ilusam. Seega natuke saime asja paremaks, aga ideaalist on see ikka väga kaugel. Hea oli muidugi see et ahtris said suured augud ja mõrad ilusti ära pahteldatud ja kinni mätsitud. Samuti vööris õhukeseks ja läbipaistvaks kulunud kohad said kenasti uue kihi alla peitu.

Lisaks siis lasime meisterdada uue poomikinnituse, mis on küll super ilus suur ja asjalik, aga kuna varasemalt on seda juba ümber tõstetud ja augud igast vigastustega nii välja veninud, siis see kinnitustugevus mastiküljes jätab veidi soovida. Seega hoiame ikka pöidlaid peos, et poom minema ei lendaks. All on pilt vanast poomikinnitusest. Uus on sama joonise järgi tehtnud aga näeb välja selline korralik kolakas nagu oleks soomukilt või tankilt ära kruvitud (uue kohta kahjuks pilti kohe ei leidnudki).

Vana poomi kinnitus

Ja muidugi igasugused väiksed plokid, stopperid, otsad ja muud vidinad, mis ikka aegajalt vajavad värskendust.

Niisiis, oleme jõudnud tähtsa hetkeni kus aprilli lõpp käes ja tahaks mai kuu alguses starti jõuda. Kõik justkui nagu klapib. Paat läks vettetõstmisele ja jõudis vette. Kuna talveks olime masti peale jätnud ja oli kange tahtmine vandid ära vahetada, siis tuli mast maha võtta korraks. Nimelt vanad vandid olime varasemalt omadel põhjustel pidanud ühe kaupa ära vahetama ja tegelikult ei teadnud me kui head need enam on, seega läksid uued. Uued vaierid kõik lõigatud ja pressitud ja hakkas masti maha tõstmine. Nii kui poisid ahterstaagi ja vandid lahti lasksid, toimus väike kõikumine ja mast murdus ära ning kukkus kai peale. Kuna mina kui selle jutu kirjutaja ise kodus haige olin samal ajal, siis rohkem mingit sõnumit ega teadet ma ei saanudki kui lihtsalt pilt sellest kuidas mast vedeleb risti kraana kõrval kai peal. Peab siiski tõdema, et oli õnnelik õnnetus. Esiteks oleks võinud halvemini lõppeda kui see oleks merel juhtunud. Teiseks ei jäänud keegi masti alla. Kolmandaks kukkus mast napilt mööda folkboodist Lind, mis seisis täpselt meie vööris kai ääres ja oli just kenasti korda tehtud ja läikima löödud. Ilmselt oli murdumise põhjus pooleldi ebaõnn ja rohkem pooleldi mingi pinge mis kuskil metalli sees oli. Samuti õnnetul kombel ei olnud kraana veel masti külge ühendatud, kuid sellegi poolest poleks see tohtinud olla põhjus masti murdumiseks, kuna mast kinnitub meil läbi teki kiilu peale ja peaks seal ka ilma vantide ja ahterstaagita mõne sekundi ikka vastu pidama.

Murdunud mast_yld

Kõige rohkem oli lõpuks kahju sellest et masti otsas tiirlev tuuleaparaat vastu asfalti prantsatas ja sealt edasi jõkke sukeldus. Jäi üle ainult paar elektroonika ja plastmassi jubinat maast üle korjata ja tõdeda, et peab sõrmega tuult mõõtma, kuna uue ostmisel algavad hinnad kuskil 300-400 eurost.

Siit algas ka meie esimene diskussioon kindlustusteemadel. Esitasime kindlustusteate, saatsime pildid ja jäime ootama. Kindlustuspoliisi järgi läheb meil kindlustusjuhtumi alla kõige muu tulekahjude ja varguste kõrval ka tormikahju, transpordikahju ja paadi vettetõstmisel tekkiv kahju. Siin siis oligi meie enda jaoks küsitav koht. Kuna paat sai vette tõstetud koos mastiga ja seejärel hakkasime masti pealt ära tõstma, kas masti pealt ära tõstmine sama tegemise käigus pole paadi vettetõstmise õnnetus. Sest poliisis on suht selgelt väljendatud, et paadi osad on kere ja taglastus (mast siis antud juhul). Jääb justkui mulje nagu mast polegi paadi osa ja paat on vette tõstetud siis kui kiil vett puudutab. Igaljuhul ei hakanud me peale kindlustuselt standardse vastuse saamist (antud juhtum ei ole kindlustusjuhtum) edasi vaidlema ja jälle tänu Sailinvest ja seal toimetava Tarmo abile saime Blanca vanast mastist jupi lõigatud ja masti ära parandatud. Seni on ilusti pidanud ja ei tahaks uskuda, et nüüd samast kohast see kunagi peaks murudma. Iseasi, kas nüüd pinged valedele kohtadele mastis tekkima ei hakka.

Parandatud mast

Niisiis, mai alguse sõidud olid kenasti maha kantud ja ootasime kurvalt masti paranemist. Mai lõpuks saimegi paadi korda, masti püsti ja kõik asjad ära sätitud. 28 mai olime kenasti Tuulelinnu stardis. Sõitsime viisakalt välja 3-nda koha 6-st, kuid seda ka paljuski läbi tõdemuse, et mõni suurem paat meie taga polnud veel oma spinnakeri kätte saanud ja mõni teine kokurent ei raatsind seda kõva tuulega lõhkuma hakata. Kuna meil suur hasart sees, saime spinniga hea hoo. Samas võtsime selle liiga vara alla ja kätte maksis ka see, et hakkasime sõidu ajal oma mootorit uuesti ahtrisse sättima suurte lainete keskel, et sellega siis sadamasse pläristada. Sellist tegevust siis praktiseerime, et üleliigne kaal vähemalt masti kõrvale paigutada. Õigem oleks siiski lõpetada see mootori pidu ära ja hakata lihtsalt purjedega sisse välja sõitma – aga olgu, esimene sõit ja mõned halvad kogemused ja otsustasime, et ei hakka pullima, kuigi tagantjärgi oleks pidanud ja võinud.

Tuulelind

1. juuni kolmapäevakult märkimisväärset tulemust ette näidata pole – 9. koht 11-st. Samas oli see ka Vesileenu teine sõit sel aastal ja veel uute purjedega.

Mõni päev hiljem tuli sinna kohe otsa Terra Feminarum, kus saime 4. koha 5-st. Sedagi saime teada alles finishis kui nägime, et teised juba kohal on. Üsna sõidu alguses olid tuuleolud üsna heitlikud ja need kes esimese hooga paljassaare alla ära said said ka esimese värske tuule ja sellega kiirelt minema Tallinna lahest. Meie jäime natuke hiljaks selle risti üle põrutamisega. Konkurente merel tuvastada ei suutnud ja ei teadnudki kustkaudu keegi läks. Seega kuni lõpuni oli meie jaoks täielik teadmatus ja 50/50, kas oleme kenasti eest ära või oleme kõvasti maas. Sõit ise oli võrdlemisi viisakas, kiirus hea ja mingeid vigu kuskil ei teinud. Ilmselt mängis kaotuse kätte alguse tuuleauk Tallinna lahel.

Korra veel käisime Henryga niisama merel tiksumas ja juhtus eriti pentsik lugu. Vedas et mootor merepõhja ei jäänud. Peaaegu tuuletu ilmaga otsustasime hakata õhtul Tallinna lahe keskelt tagasi Noblessneri pool sõitma. Nii kui mootorit hakkasin vette laskma, avastasin, et mootori plaat on ära murdunud ja mootor püsis veel paadi peal tänu heame hingelisele tasakaalule. Siit siis õppimiskoht, et ilus asi pole alati tugev asi. Oleks puidu kiud teistpidi jooksnud oleks kõik ilmselt OK olnud, aga läks nii. Seega kleepisime kiirelt kokku uue plaati 4 kihist veekindlast vineerist ja tugevdasime poltidega. Töötab. Aga kole on ka.

Mootoriplaat_katki

Rohkem me oma meeskonda enne Väina kokku ei saanudki ja järgmine peatus tundus olevat juba Muhu Väin, millele meil olid ikka väga suured ootused. Tegime lausa trenni enne Väina ja olime asjad enda jaoks selgeks mõelnud.

Enne väina siiski vaja paat Pärnusse saada. Jagasime ülesõidu kaheks jupiks, mis mõlemad olid parasjagu seiklusrohked. Esimese otsa sõitsime Henryga kahekesi Tallinn – Dirham – Rohuküla. Noblessnerist sõitsime välja tõdemusega, et tundub olevat väike udu väljas. Umbes 10 minutiga selgus, et mitte väike vaid MEGA. 10 minuti pärast me enam maad ei näinud ja nii tiksusime järgmised 5 tundi kuni Lohusaluni umbes. Pärast esimest kohtumist ühe suure kaubalaevaga paljassaare nuki juures, kui ta ilmus eikuskilt välja meist 200 meetri kaugusel, läksid päästevestid kibekiiresti selga ja kordamööda istusime udupasun käes silmad ümbrust kontrollimas nagu radar – väga väsitav on nõnda laevateede läheduses sõita. Udu oli ka nii paks merel, et juuksed olid läbimärjad ja tilkusid.

Vesileenu udus

Lõpuks siis selge taevas ja saime suhteliselt kenasti päikesepaistel spinnakeriga Dirhamisse põrutada. Järgmine päev sealt välja sõites teadsie, et võib veidi veidrat ilma tulla, aga sõita oli vaja ja läksime. Terve voosikurgu jälgisime äikeseradarit ja vaatasime kuidas see mega äikesetorm järjest järjest lähemale sõuab ja otse meie suunas. Lisasime muudkui kiirust lootuses kihutada enne tormi kohalejõudmist sadamasse, aga võta näpust. Mõned miilid enne rohuküla sattusime täpselt äikesetormi keskele ja nagu sõda käis meil ümberringi. Vihm oli nii tihe, et üle 50m jälle midagi näha polnud. Ja äike paugutas meil überringi nagu kahurituli. Olgugi, et tead, et see mastijupp ei tohiks merel midagi erilist teha oli ikka üsna kõhe seal istuda suure metallposti kõrval. Lõpuks Rohukülla sissesõites oli vihm nii tihe, et muulide vahelt polnud sadamahoonetki näha. Siin siis selleks korras meie ülesõit pidama jäi (kuigi Kuivastu oli küll soovitud eesmärk, ei jaksanud ja viitsinud enam edasi möllata seal tormis).

Umbes nädal hiljem läks sõit edasi. Sedakorda siis tandemina Kristo+Jaagup. Läksime kolmapäeva varahommikul (enne väina algust) kenasti Rohukülla ja vaatasime mis super äge ilm seal kõrge betoonmuuli taga on. Tuul oli kohati 18m/s ja otse sadama sissesõidust sisse. Üks soomlane küll optimistlikult üritas oma jahiga sealt väljuda, kuid pärast 5ndat ringi akvatooriumist loobus plaanist ja üritas kuskile ennast kinni saada uuesti. Kuna selle ilmaga külgtuules oli ujuvpoi külge kinnitamine suht võimatu siis lõpuks ta kellegi pardasse ennast kinnitas. Me ise küll mitu korda juba valmistusime, et prooviks välja sõita, aga paat oli külgtuulega nii ära lükatud, et me poleks turvaliselt isegi oma kaikohalt minema saanud (päramootoriga vähemasti). Istusime ja vaatasime filme pea terve ööpäev ja ootasime tormi vaibumist. Kuskil kell 3 öösel, tegin korra silmad lahti ja vaatasin, et ohhoo. tuult on vähe. Kiirelt kiirelt asjad kokku kiire hambapesu ja kohvi ja kiirelt sadamast minekut. Saaks ainult välja küll siis merel saab rehvida ja nalja teha. NAPILT saime sealt sadamast minema kui tuul jälle üles keris. Väga palju ei jäänud puudu ka sellest, et meid vastu betoonkaid oleks laine kandnud. Meeletu idiootse krüssuga ja mootori abiga saime läbi rukki rahu ja sealt edasi oli juba tiba lihtsam. Rukki rahu kohta veel niipalju, et meil meeletult vedas et laevad ei sõitnud. Sest see võttis meil ikka niimoodi aega ja pautimist, et laeva läbilaskmine selles laines ja tuules oleks olnud üsna keeruline ajastada.

Kuivastus ära teenitud puhkepaus ja ootasime millal Henry ja Ainar meiega liituvad. Õhtul läks koos nendega sõit edasi ja panime ööga Pärnusse kohale. Mõne jaoks oligi nagu pool väina juba ära tehtud igast erinevates oludes.

Pärnus timmisime paadi ära, pingutasime vante ja muud vajalikku ning õnneks otsustasime ikka õhtul natuke pidu ka pidada ja linnaski käia. Õnneks seetõttu, et siis me ju veel ei teadnud, et see jääbki meie Muhu Väinaks. Järgmine hommik kenasti sõidupüksid jalga ja starti.

Pärnu-Kihnu start läks enamvähem hästi. Olime küll ennast komiteepaadi kõrvalt mööda surumas, kuid viimasel hetkel otsutasin, ikkagi kadri ahtrist mööda vallata, et mitte Kadri meeste tuju meelevalda jääda nende ja komiteepaadi vahele. Pautisime suht kiirelt ära ja panime omas tempos ja heas tempos Liu alla. Liu alla minek oli nimelt meremees Risto soovitus, kes rummi kõrvale seda korduvalt rõhutas, et Liu alla tuleb sõita. Nii me siis läksimegi ja õigustatult. Kuigi meile endale see nii ei paistnud, sõitsime enamus ajast väga head nurka ja väga head kiirust võrreldes konkurentidega. Tuul muudkui keris ja keris ja lõpuks teise märgini jõudes oli see niipalju kerinud, et meil oli tükk tegemist et ennast piisavalt suure nurga alla saada, et märgist mööda mahuks. Läbi häda ja vaeva saime. Kusjuures oli sel hetkel füüsiliselt 3-ndad vist. Meist ees ainult Kvartet ja Blanca. Kuid ka nemad olid meil lähedal. Kadri ja Lagle 2 olid meil suhteliselt kõrval hästi tibake taga pool, aga võib öelda, et sõitsime väga ühtses pundis. No ja pikka pidu polnudki. Natuke saime sealt edasi kütta, vaatasime kuidas Kadrile keegi ette keeras ja nad kokku põrutasid ning käis ka meie paadist läbi mingi räigem raksakas. Algul mõtlesime, et mis jama see siis oli. No ju oli ankur mis laine peal kolksatas. Tühjagi! Sellest hetkest alates vaatasime kuidas Kadri ja Lagle meist nii nurga kui ka kiirusega mööda lähevad ja ei saanud mitte aru mis toimub. Sõit kuidagi lagunes lihtsalt ära. Jaagup läks alla kontrollima ja tuli suured silmad peas üles “Paat on katki”.

Tuli välja, et parempoolne kaar, mille küljes on vandirautised, oli lihtsalt nagu noaga lõigates pooleks murdunud ja hakanud endale läbi teki teed rajama. Rebis natuke tekki parda küljest lahti ja oli korraliku muhu tekitanud vantide alla. Kuigi tol hetkel tundus, et aeg venib ikka väga aeglaselt, siis tagantjärgi videopealt vaadates toimus kogu tegevus umbes 2 minutiga. Kiire kahju hindamine, Genoa alla Groot välja, paut (pinge teistele vantidele) ja 2 rehvi sisse. Kuna Genoa on päris suur ja me polnud päris 100% kindel mis kahju seal veel tekkinud on ja kus siis otsustasime just 2 rehviga tagasi Pärnusse sõita ja seda ka nii, et puri oli suht tuulest tühjaks lastud. Enam ei mäleta mis see loogika oli, aga ilmselt ka veidi see, et võimalikult palju pinget teisele poole vantidele panna, et ka laines kõikudes mast kuidagi murduda ei saaks (ilma purjeta st.).

Screen Shot 2016-08-11 at 15.23.00

Sadamas kui uuesti kahju hindasime oli see ulatus alles selge. Korralikult rebimisjäljed igalpool. Ja ainuke asi mis masti veel püsti hoidis oli parduun, mida me eelmine õhtu korralikult pingutasime. Võibolla isegi liiga korralikult, ja see ehk oligi see mis liigse pinge tekitas kaarele, aga see ka lõpuks meil masti ja meid merepääste kutsumisest päästiski. Sisemised vandid olid nagu nöörijupid, mis tolknesid seal lõdvalt. Muidugi läksid teele teated võistluskomiteele katkestamise kohta ja ka merepäästekeskusele, et meil on olukord. Valmis olid meil pandud ka tormi ankur ja muud atribuudid just in case. Aga õnneks midagi neist vaja ei olnud. Nii me siis sadamas kurvalt mõned õlled tegime ja vaatasime kuidas järjest jahid sisse kärutasid iseseisvalt ja merepääste laevade abiga.

Järgmine päev kui Fiia meeskond, kes oma masti kohapeal ära parandas (küll väga lühikeseks ajaks, et see Tallinna all ainult uuesti murda) ja kraana tellis, et see peale tõsta, saime ka meie jutule, et kohe tuleb autojuht Tallinnast tõstab meie puki peale ja viime jahi Tallinnasse. No see oli omaette seiklus meie jaoks. Teades puki olukorda ja vaadates seda koorma stabiilsust tundus asi ikka väga kahtlane. Aga kohale me jõudsime ööpimeduses ja siin ka suured tänud Maanteeabile, kes meid kiirelt ja sõbralikult hädast välja aitas.

Vesileenu veoauto peal

Edasine oli juba jälle kindlustuscase. Saatsime avaldused ja fotod ja remondi pakkumised ja transpordi arved ja kõik muu ja olime juba sisimas valmis et niikuinii tuleb negatiivne vastus. Siiski üks päev helises telefon ja rõõmus teade, et omavastutus 300 eur ja kulud ülejäänud kulud kaetakse. Olles varem sügavalt pettunud paadikindlustuses ja nende juhtumite käsitlemises nii purjekahju kui ka masti näol siis olime juba hinges valmis asjaga kohtusse minema ja ajakirjanduses kellad helisema panema jne, aga siinkohal tänu ja kummardus IF kindlustusele, kes tegi seda mida neilt oodatakse kui paat tormis kahju kannatab 🙂

Sellega oli meie Muhu Väina seiklus läbi selleks aastaks. Kiirus oli hea, nurk oli hea, purjed uued, meeskond hea – justkui nagu kõik klappis. Aga läks teisiti.

Sellest saati oleme Henryga käinud teiste jahtide peal abiks kolmapäevakutel. Endalgi on huvitav olnud näha kuidas teised teevad ja kuidas suurematel jahtidel sõit välja näeb. Ka endal juba mõnda aega haub plaan peas, et osta suurem ja ilusam ja kiirem jaht. Ilmselt mõne aasta jooksul seda ka teeme. Seniks aga sügav kummardus ja tänu Iti meeskonnale ja Furiosa tiimile, kes meid lahkelt sõitma on kutsunud. Kuna meil veel mõni nädal läheb paadi tervenemiseni aega, siis ilmselt jõuame mõne kolmapäevaku veel kellelgi külas käia.

Iti

Hetkel aga Vesileenu kenasti Sailinvest angaaris, parem parras seest paljaks korritud ja käib uue kaare ehitamine ning parda tugevdamine.

Parras puhas

Loodetavasti saame jahi jälle augusti jooksul sõitma ja oleme Tallinna meistrivõistlustel stardis. See siis jääks meie selle aasta peamiseks ja võimalik et ka viimaseks suuremaks võistluseks Vesileenuga, kus saaksime ise vaadata ja proovida, et mis puust siis uued purjed ja meeskond on. Kõikide eelduste kohaselt peaksime olema kiired. Aga loodetavasti näeme seda siis septembris.

Mis puudutab Vesileenu meeskonna edasisi plaane pikemas perspektiivis, siis Henry kolib mõbeks ajaks välismaale, Jüri käib järjest missioonidel, Jaagupil on tegemist õllebisnessiga, Joosepil vajab lisaks paadile ja naisele nüüd ka laps tähelepanu. Seega lähiajal on oodata Vesileenu müügikuulutust. Meid on see paat hästi õpetanud. Alustasime ju praktiliselt nullist ja 3-4 aastaga oleme väga järsu õppimiskõveraga jõudnud punkti kus vee riivimine on hakanud purjetamise moodi välja nägema. Hing ihkab ka midagi suuremat ja mugavamat ja selle mõttega kuklas tiksumas me ilmselt Vesileenu uutele õppijatele ja võistlejatele edasi tahakski anda, et siis mõne aasta jooksul midagi suuremat asemele osta.

Usun, et Vesileenu seisukorrast peaks nüüd kogu see blogi küll vähemalt meie aja algusest kuni lõpuni üsna detailse ülevaate andma. Tegu ikkagi 25 aastat vana paadiga ja eks sellega veidi tööd ole. Samas tal on potentsiaali olla kiire. Nüüd veel peal praktiliselt kasutamata uued võistluspurjed, kere mõnel määral tugevdatud (natuke saaks veel teha), elektroonika üsnagi viisakas ja üleüldine seisukord võrdlemisi viisakas (vähemalt seest poolt). Väljast ta tahaks ilmselt natuke värvi näha, aga kuna see pole kiirusega kuigi tugevalt seotud olnud seni, pole me sinna ka eriti panustanud.

Vesileenu uute purjedega

Ilmselt ei jää see nüüd Vesileenu viimaseks postituseks ja saame siin veel peale Tallina meistrikaid natuke veel jutustada, küll aga lõpetan selle pika jutu siin nüüd sõnadega

“Esimese raamatu lõpp”

Tänud ja ikka parimat!

Kristo

Advertisements

Muhu Väin 2015 ja sellele järgnevad paar kuud

Tervitus,

Mida aeg edasi seda laisemaks Vesileenu oma postitustega muutub. Kulub kohe mitu nädalat või lausa kuud enne kui jutud räägitud ja kirjad kirjutatud saavad. Lisame siis ka oma väikese kokkuvõtte nägemusest mis juhtus Väinas, mis peale seda on toimunud ja mis mõtted on tekkinud.

Alustuseks läheme ajast tagasi niipalju, et seletan miks ja kuidas Vesileenut Tallinnas stardis polnud ja kuidas ta Kuivastust regatiga liitus. Kuna kapten pidas targaks Väina esimestel päevadel pulmi pidada pidid esimesed etapid vahele jääma ning viisime mõnusa seltskonnaga jahi juba mõni nädal varem Kuivastusse üle. Õnneks on kaptenil aga hästi mõistev naine, kes lubas siiski mehe merele.

IMG_1028

Niisiis, pulmad peetud, peost välja puhatud, seadsime suuna Kuivastu poole, et hakata ootama Kärdlast saabuvaid jahte. Saime seal ikka tükk aega jalgu vees kõlgutada, enne kui kõik jõudma hakkasid. Natuke lahjemat ja kangemat ära maitstud panime end järgmiseks päevaks valmis ja järgmine hommik olime stardis. Selle aasta meeskonnas siis Kristo, Henry, Jaagup, Ainar ja meie uus liige Jüri. Joosep ehitab see aasta maja kuid juba paar päeva peale Väina tõdes, et järgmist vist ikka vahele jätta oleks liig mis liig.

IMG_1014

Kui aasta alguses mõtlesime Väina veidi tõsisemalt võtta, siis hooaja jooksul sai selgeks, et jätame veel mõne grammi mugavust sisse ning ei hakanud gramme ja kilosid arvestama ja nihutama. Eriti kuna purjed on sel hooajal juba niipalju niitinõela näinud ning pool Väina osalemata, otsustasime, et ei hakka mootorit ahtrist maha kakkuma ja õlle kvoodi jätame veel ka alandamata.

11815894_10207314555079707_2056473908_n

Kuivastust start õnnestus võrdlemisi kenasti. Saime heas tuules minema ja nii nagu lootsime olime kenasti esimese grupiga suhteliselt koos. Vaevu jõudsime Viirelaiust mööda saada kui meie ees sõitvad Kadri, Blanca, Prizrak ja Edasi kõik kaardi järgi vähemasti 2m veest lõikama otsustasid minna ja kõik koos samaaegselt madalikule sõitsid. Juhtusin just neid kõrvalt jälgima (olime veidi allatuult), kui äkki ühe jahi ahter veest niimoodi välja hüppas, et kiilgi näha oli. Ja siis kõik teised järgi. Ilma pikema jututa tõmbasime kohe nurgalaiemaks koos Lagle 2-ga kes meie kõrval sõitis ja läksime neist kiirelt ringiga mööda. Kui enne poisid veel õhutasid mind teiste järgi sõitma (küllap siis saab sealt kui teised ka lähevad), siis peale laksu tuli kiire tänu, et järgi ei andnud seal. Kõik peale Blanca said sealt suht kiiresti minema, aga ka Blanca ei jäänud edasises sõidus kuidagi alla ja jõudis ikka etteotsa. Mõnda aega sõitsime kõik vasakul halsil, kuni mingil põhjusel oli meil tarvis avamere pool pautida ja veidi välja sõita. Ilmselt tegime selle koha peal vea, aga täpselt ei mäleta olukorda enam. Lühidalt kokkuvõttes kulges terve sõit erinevates tuultes ja üsna kõvades lainetes kohati, kes rohkem kalda all, kes kaugemal. Meie otsustasime sõita veidi kaugemalt. Kuid seal läks üks hetk laine nõnda hulluks, et peksis kõik kiiruse kinni. Lõpuks kui kalda alla jõudsime olid need, kes teravamat nurka suudsid hoida juba üsna palju eest ära sõitnud. Lõpptulemuseks jõudsimegi vist mõni tund hiljem sadamasse ilma suuremate vahejuhtumiteta. Järele mõeldes oli see esimene etapp rohkem nagu meeldetuletusring, kuna Ainarit oleme see aasta ainult ühel regatil näinud ja Jürigi on võrdlemisi värske mees merel.

Olles see aasta veidi targemad, korraldasime juba varakult nii, et ei peaks jahis kitsikuses magama ning ööbisime Saaremaal Jaagupi vanemate juures Aadu turismitalus. Peab tunnistama, et edaspidi ilmselt teistmoodi ei teegi – puhkab hulka paremini.

Neljapäeva hommikul  enne kaptenite koosolekut, viskasime veel korra pilgu peale ka rajale ja hea oli, sest olin väsind peaga kogemata hoopis ORC1 raja plotterisse märkinud. Kiire vigade parandus ja stardist saime kenasti minema. Kuna eelmine aasta saime juba kivisid maitsta, siis võib meid nimetada liigettevaatlikuks või lausa araks, aga kui plotteril vähegi madalamaks kuskil kisub ja seda vett hästi ei tunne siis üritame hoida pigem laevatee poole või turvalisemasse tsooni. Kui kõik teised jahid läksid ülatuule märgi juurest laevatee kõrvalt madalamast veest, siis otsustasin teha väikse jõnksu ja Vesileenu enamvähem ainukesena tervest fliidist laevateele sõidutada. Esialgu olid küll poisid pahased, aga jällegi õnnestus selle väikse kaarega isegi teistest väga väga natukene ette saada. Siin võib oma roll olla ka sellel, et paljud hakkasid külgtuules spinne üles tõmbama ja niimõnelgi võttis see tükk aega ning kukkusid kohe veidi tahapoole. Märgi juures läks ka meil spinn üles ja võtsime suuna otse Kihnu peale. Tee peale jäi veel Allirahu, kus me Kadriga kõrvuti umbes tund aega sõitsime, aga sellele järgnenud plekis vajusid kõik jahid laiali ja ülejäänud Liivi lahe ületus läks võrdlemisi soolo rütmis. Järgmisel õhtul tulid Kadri mehed paadi juurde juttu ajama ja kinnitasid veendunult, et me olime madalikule sõitmisest mõne meetri kaugusel. Vaidlesin sellele juba siis viisakalt vastu, aga olles vaadanud ka meie tracki ja rääkinud poistega, siis tegelikult teadsime me ikka väga täpselt kust me sõidame. Suuremad jahid kes meie selja taga liiva peale kinni jäid, oli õnnetus mis ootas juhtumist, seda oli juba vabalt ette näha, et sealt nad otse ei saa. Läksid liiga julgelt lõikama. Olgugi, et meil plotterit kokpitis käes ei ole ei tähenda see siiski et me ei navigeeriks. Jaagup istub sellistes kohtades all kajutis plotteri ees ja jälgib üsna täpselt pilti. Samuti on telefoni kaart meil instrumentide kõrval koguaeg nähtaval ning ei saa siinkohal nõustuda, et suvalt sõitsime 🙂 Ei oleks me lasknud ka ennast madalikule luhvata 😉

Tuuleauk seljataga saime vaikselt liikuma ja üsna pea läks ka spinnaker uuesti üles. See aasta siis lisandus meie varustusse kergete brasside komplekt. Mis 2 m/s tuulega on ikka vägagi asjalikud. Mõned tunnid sõitu üksinduses ja lõpuks sattusime jälle Blanca ja Kadri kandadele. Paraku oli tuul tõusnud ja meie ilus punane spinnaker hakkas iga lainega ühest august läbipaistvamaks rebenema. Tõmbasime korra purje sisse ja tegime veidi teipimistööd. Kiirusi võrreldes oli kohe selge, et genoaga sõites kaotasime umbes sõlme ja sellega rebenes ka vahe Kadriga veidi suuremaks. Kihnu kõrvale jõudes olid Reki, Gemma ja Lagle 2 meist juba tükk maad maas ja Kadri veidi ees. Tuul muudkui keris ja laine hakkas peale rullima. Meie taga tõmbasid nii mitmedki oma spinnid alla ja hakkasime ka veidi murelikult taha poole vaatama, et kas sealt on midagi nii hirmsat tulemas. Võtsime aga oma munad pihku ja panime spinniga edasi. Tegime veel paar spinni halsigi ning siinkohal kiidusõnad Ainarile, kes meil varem soodis oli kuid seekord vöörimeheks ristisime. Spinnihalssidega sai ta vapustavalt hakkama. Paar märki võetud ja umbes tund aega pärnu lahte sisse kihutamist. Vahepeal oli läinud juba pimedaks, millest muidu poleks lugu, aga kuna finiši kaater oli märgistatud kehvasti põleva “küünlaga” ja ei asunud ÜLDSE seal kus ta ette antud raja järgi paiknema peaks, oli tükk tegemist ja vahtimist, et kus taskulambid purjede peal rohkem või vähem vilguvad. Meie saime küll suht ilusti finišist üle, aga kuuldavasti mõni sõitis lahele mitu ringi peale enne kui finiši üles leidis. Võiks mõelda, et sellega õhtu lõppes, aga õnnetuseks hakkas meil paadi aku veidi streikima ja mõlemast plotterist oli alles mitte rohkem kui paar %. Kuna Pärnus eriti tihti ei purjeta ei tea ka peast kuidas see sissesõit seal on. Niisiis väga tõsise ilme ja tudiseva põlvega leidsime jõesuudme üles ja saime madalikkest mööda. Etapi tulemuseks viisakas 7. koht.

Järgmine päev möllas merel päris mõnus tuul ja laine. Sorgu ringil trügiti meid stardis veidi kinni ja pidin kellegi ahtrist kiirelt mööda tõmbama ning allatuult pisut ebatäpsema stardi saama. Stardijoonest üle läksime Edasiga kõrvuti edasi. Paraku Edasi kannatab sõita veidi tihedamat nurka ja hakkas meile üsna kiirelt peale suruma. Kuna seal laines oleksime paudiga ilmselt rohkem aega kaotanud ja teised paadid ülatuult ees olid lasime kribe kiirust järgi läksime ahtrist mööda ja jätkasime oma veidi laiema nurgaga võttes üsna ruttu jälle Kadrile lähedusse. Krüssus suutsime Kadrile võtta üsna ilusti järgi ja olime juba ülatuule märkide juures üsna lähedal, kuid viimase paari paudiga läks miski veidi lappama ja kaotasime kohe mõned sajad meetrid. Ei mäleta kas see oli sel hetkel või varem, aga reelingu post andis järgi ja terve meeskond kes seal kõlkus lendas ühe suurema lainega selg ees kokpiti suunas. Krüssus sõitsime ühe rehviga ja tundub, et me kiiruse poolest sellega alla ei jäänud ja oli selles mõttes mõistlik otsus. Paraku otsustasime allatuule kursil rehvi välja võtta ja sellega kaotasime mõned kümned sekundid kui mitte minuti kohe kindlasti. Allatuule kurss oli üsna sündmustevaene ja olime pärast paari agressiivset halssi finišis. Jällegi võiks arvata, et sellega seiklus lõppes, aga kui muulide ees grooti alla hakkasime kakkuma, kukkus terve poom teki peale. Kõigil olid silmad suured pooleldi üllatusest pooleldi arusaamisest, et kui poom halsi ajal oleks ära lennand oleks üsna kurb võind lugu olla. Veidi kurb oligi, sest õhtune plaan sadamas niisama puhata läks kiirelt luhta. Jaagup ja Ainar kihutasid kiiresti auto24 ringrajale kus Jõujaamas meile Lamborginide ja Ferraride vahel uus poomikinnitus valmis treiti. Sellele mõistagi järgnes veel paar tundi relakaga trimmimist, et see ka ilusti mahuks sinna kuhu peab mahtuma.

11855392_10207314555719723_373983959_n

Relakas ja õhtune juturing oli Katariina 2 poolt. Siinkohal siis suured tänud Katariina 2-le ja Jõujaamale tänu kellele saime järgmisel hommikul stardis olla.

IMG_1037

IMG_1039

Reelingu posti keevitasime ka ringrajal ära ja saime ka selle korda. Kui poomikinnitust läksin kontrollima olidki Kadri mehed parajasti Vesileenut ülevaatama tulnud. Tänud ka neile, et aitasid poomi paika tõsta ning tänud ka õpetussõnade eest. Jutus oli tera tõtt ja oleme selle juba endale ammu kõrvataha pannud. Järgmine aasta seda kõike ka rakendame. Aga nagu varem mainitud võtsime see aasta veel veidi mugavamalt seda sõitu, teades et nende purjedega ja veel paari detailiga on meil üsna keeruline võistelda. Siinkohal aga ütlen rahustuseks, et järgmiseks aastaks on Vesileenul vähemasti plaanis olla kohal uute purjede ja tuuninguga ning siis ka meie endi eesmärgid veidi kõrgemad. Oma nõuannete eest soovisid Kadrimehed koguni 2 pudelit kvaliteet viina 🙂 Jäin need tol hetkel küll võlgu, aga anname siit ka enda lubaduse, et nii kui Kadrit kuskil etapil võidame on pudelid paadi peal ootamas 😉 Sorgu ringilt siis 5. koht, mis oli meil ka selle aasta eesmärgiks seatud Muhu Väinal ja võib öelda, et saime sellega oma eesmärgi nibin nabin täidetud.

IMG_1041

Viimaks siis Pärnu lühirajad. Esimene sõit õnnestus veidi paremini, ja tuulesuuna muutumisega saime viimasel krüssuotsal vasakul halsil ilusti positsiooni parandada. Paraku teise sõidu ajaks oli tuul tublisti kukkunud ja see vaikse tuule sõit Vesileenule üleliiapalju ei meeldi.

Kokkuvõttes saime siis väinalt 11 paadi seast 9nda koha, olles osalenud ainult pooltel etappidel. Enne Väina ennustasime, et ilmselt paikneme kuskil seal kiirema grupi järel ja võimalusel küljes ja eesmärgiks 5 hulka jõuda. Eesmärk täidetud ja prognoos pidas paika. Umbes täpselt nii sõitsimegi nagu arvasime. Eks me neid sõiduvigu ikka siin seal tegime, aga usun, et väga palju rohkem kiirust ei olnud paadist ka eriti kuskilt välja pigistada. Henry tegi purje trimmiga super tööd, Ainar oli vööris supermees ja Jaagup on klahvis nagu kodus. Jüri trimmis pakstaake nii et oli trimmitud ja tema 100 kilo kallutusjõudu oli ka omakohal täiesti olemas.

Väinast küll veel vähe aega möödas ja hooaeg Tallinnas alles kestab, pole veel jõudnud Väina analüüsigi enda jaoks ära teha, aga juba on niipalju arutatud, mida meeskonna taktikas muuta ja mida paadi töödes järgmiseks hooajaks teha. Purjed on number 1. Praegused purjed on juba niipalju parandust näinud ja tuulega välja veninud, et voodilinadega sõitmine on paras väljakutse. Võimalusel tugevdame paati seest ka kolmnurgaga ja käime korralikult (väga korralikult) üle seisva taglastuse. Mõned pisiasjad veel mis vajavad tegemist ja usume, et järgmine aasta võiks proovida tulemusi rohkem püüda. Vähemasti endale jääb sõidust ja paadist selline tunne.

11823701_10207314554479692_1280241691_n

Väinast panime paari päevaga tagasi väikese peatusega Kuivastus ja öise vahepeatusega Dirhamis, kus kiirelt kai peal paki nuudleid ära keetsime. Öise vahetuse tegid Henry ja Ainar, kes hommikuks (siis kui me Jaagupiga ärkasime) olid ära trimmind nii purjed kui ennast. Keskpäevaks Tallinnasse jõudes oli väsimus muidugi mega. Aga sellele vaatamata olime üsna rahul 🙂 Kahjuks kolmapäevak jäi tuule puudumise tõttu järgmisel päeval ära, aga ehk oligi see väike puhkus hea.

11830257_10207314554759699_394060374_n

Nüüd vist sai küll Väinast kiirülevaade tehtud.

Viimastel kolmapäevakutel oleme jälle mõne kolmanda koha noppinud. Mõni sõit on täitsa viisakas olnud, mõni natukene vähem. Siin ilmselt oma roll ka sellel, et oleme jälle uusi liikmeid katsetanud ja viimase kolmapäevakuga täna siis leidnud ilmselt meeskonda uue mehe Oti, kes varasemalt kõvasti svertidega kihutanud ja on täpselt see lisa millest oleme merel puudust tundnud – keegi, kes oskaks lugeda tuult ja merd ning seda eriti lühiradadel.

Samuti oleme katsetanud sõite uute purjedega, mida Oleg (Maori pealt) on meile lahkesti laenanud ning see on meile ainult veel ja veel kinnitanud, et purjedesse investeerimine tuleb ette võtta. Nagu öö ja päev!
Õppimisruumi on palju, paadi parandusruumi samuti.
Kolmapäevakud alles käivad ja võitleme endiselt. SEIKO CUP on samuti oma lõppu ootamas, Tallinna lühiradadega juba sel nädalavahetusel, niiet paneme veel selle hooaja täiega ja vaatame mis me järgmiseks hooajaks välja mõtleme.

Tuult purjedesse ja näeme ikka ja jälle merel!
Kapten Kristo

Kristo

Must kolmapäev

Või vähemasti väga tume kolmapäeva Vesileenu jaoks.

11334119_1096295187053855_5294750764226373463_o

Aga enne kui räägime kolmapäevakust ütleme paar sõna ka laupäeva kohta. Laupäeval siis toimus selline vahva regatt nagu Terra Feminarum. Üldiselt Vesileenule pikemad sõidud meeldivad ja sobivad. Küll on veidi vastumeelsed hästi vaikse tuulega sõidud, aga peab ka seal hakkama saama. Start nagu oodata, oli väga vaikses tuules ja pärast ülatuule märki kulgesime oma grupiga (4kesi) Naissaare poole. Suht alguses juba saime spinni üles tõmmata ja sellega kuni Naissaare Põhja tipuni välja sõita. Gemma meie taga katsetas korduvalt nii genoat kui spinnakeri aga oluliselt midagi ei muutunud. Mingi hetk sai meie ees Blanca käigu sisse ja püüdis kinni Viru, kes oli müstilisel moel meil kõigil veidi eest ära sõitnud. Põhja tipus läks kaardipakk jälle sassi, et kogu sisse sõidetud edu või kaotus muutus nulliks. Meie jõudsime järgi Blancale ja Virule ja Gemma, kel pole nii sügavat kiilu ja julges sõita kividevahelt otse läbi. Kui hakkasime tihttuules üles tulema Tallinna poole, olid kõik 4 jahti TÄPSELT joonel. Viru vajus meil seljataha kiirelt (vaikse tuulega), Gemma miskitmoodi hävis nurgaga ja Blanca sõitis meil natuke eest ära kuna me ei saanud päris minutit oma trimmi paika. Lõpuks siiski leidsime enda sõidu ja võib üldiselt rahule jääda. Blancaga oli vahe ca 6 minutit vist. Viru ja Gemmaga rohkem sinna 10 minuti poole. Paraku Virul on fenomenaalne GPH ja nad võitsid meid ikka veel 5 minutiga parandatud ajas. Ehk siis peame veel ekstra kõvasti pingutama et iga miili kohta 29 sekundit kiirem olla.

Jõuame siis lõpuks kolmapäeva. Tuult, nagu juba kõik see aasta harjunud vist on, oli jällegi üsna palju. rehvisime kohe purje ära, mis tagantjärgi võis olla viga. Iseenesest kiiruses ma ei usu, et midagi sellega võitsime või kaotasime. Paraku läks katki üks jubin mis meie nurga täielikult hävitas. See jubin oli see plastmassist jubin kuhu rehvi ots poomi küljes kinnitub. Jubin murdus ära ja purje nukk oli kuskil väga veidras kohas. Lisaks läks selle sama rehviotsa stopper ka katki. Seega kulus meil mitu minutit, et kiirelt olukorda kuidagi parandada. Henry vahetas mõned stopperid kiirelt omavahel ära ja saime purje veidi paremaks, aga selleks ajaks olime Blancaga võrreldes kõrguses mitusada meetrit hävinud.

Järgmiseks tähelepanekuks oli puri. Kuna päike nii kenasti paistis, siis ei võtnud kaua aega, kuni Henry märkas, et genoast päike läbi paistab. Ehk siis eespuri on suht räbal ja suure tõenäosusesga peame see hooaeg oma vana purjega edaspidi sõitma hakkama. Järgmiseks jäi allatuules spinn vöörstaagi küljes oleva “feederi” vahele kinni ja rebis pikka augu meie ilusasse punasesse spinnakeri. Vahepeal andis üks peli suure pinge all järele ja osad poldid mis seda hoidsid olevat ära murdunud. Kõige tipuks jäi tagasi Noblessnerisse sõites ka groot korraks kuskile kinni ja ülemise liistu juures rebenes eesliik. Ehk siis ühe kolmapäevakuga kõik purjed auguliseks. Poleks uskund, et nii kehvasti võib minna.

Lisaks katkistele purjedele sõitsime tänase sõidu enamjaolt ilma igasuguse elektroonikata nii kiiruse kui sügavuse osas. Ka tuule näidik ütles poole sõidu peal üles. Paat oli paar päeva sadamas seisnud ja aku pinge oli 11-lt 7le kukkunud. Kuskil vool korralikult lekib, aga praegu ei suutnud keegi välja mõelda kus see leke võiks olla. Loodetavasti leiame selle üles ja saame aku ikka täis hoida. Ilma elektroonikata oli ausaltöeldes üsna kehva sõita. Kiirust küll GPS pealt nägime, aga seda ei saanud nii vahetult jälgida.

Kõigi äpraduste kiuste võtsime oma harjumuspärase teise koha. Blancast 3 minutit maas ja Gemmast mõni minut ees.

Õnneks see laupäev regatte pole, nii et saame ilusa ilmaga, ehk paadi uuesti ära parandada ja järgmiseks ja selle kuu viimaseks kolmapäevakuks korda seada.

Hoidke oma purjesid ja varustust! See teeb ikka meele üsna mõrudaks kui kõik purjed sama regatiga katki lähevad. Ja eks merel ikka näeme.

Kristo

Lainet vihma ja kõvasti tuult – ekstreemsust täie raha eest

Peale eilset kolmapäevakut tundub mõistlik aeg üks postitus jälle teha kuna emotsioone saime sõidult täie raha eest.

Enne kui kolmapäevakuni jõuan, kiire kirjeldus Tormilinnu regati kohta. Laupäeva hommikul peaaegu et ilma tuuleta jäime vaat et startigi hiljaks kuna tuul lihtsalt stardi joonele välja ei kandnud. Enne oma grupi hoiatussignaali panime korraks ühe suraka mootori kiirust juurde paadile ja kulgesime vähemalt teistele paatidele stardi joonel lähemale. Saime küll viimaste hulgas üle stardijoone, aga sellest polnud midagi. Tallinna lahel käis suuremat sorti tuulekoridoride ja laikude otsimine. Seal tegime täitsa viisaka sõidu. Ainult Viru, kes hästi kalda alt Russalka märgi poole trügis läks natukene eest ära ja sai kiirelt Paljassaare kalda alla ära kust ta ka lõpuks meilt eest täitsa ära kadus. Sättisime tuulevaikuses purje nii kuidas oskasime ja katsusime päikese käes kuidagi hakkama saada, kuni lõpuks kõigil tormikad hakkasid seljast ära tulema. Palavus läks natukene karmiks. Üks hetk aga märkasime kaugemal Paljassaare poole sõites karvast vett, mis läks enamvähem kokku ka ilmaprognoosiga, et tuulesuund natukene muutus lõuna poolt ida poole. Kiirelt tormikad selga ja olime üsna kiirelt teel. Külgtuules proovisime natukene spinniga sõita. Oleme ka varem edukalt 70 kraadist nurka väga hea kiirusega külgtuules niimoodi sõitnud, kuid seekord Ainarit (soodimeest) polnud ja otsustasime, et ei hakka Jaagupi võimeid proovile panema spinni soodis ning panime ikkagi genu üles. Tiksusime siis kenas tuules Naissaare poole ilma suuremate vahejuhtumiteta. Gemmat füüsiliselt edastasime, aga palliga jäime ikkagi neist taha. Tagasiteel tuul oli tõusnud ja panime sõidu mugavuse mõttes ka rehvi sisse.

Mõned peävad möödas, jõudsime otsapidi ka kolmapäevakule. Meeskond nagu juba poolharjumuseks saand oli külalisi täis. Seekord aga väga suur kummardus Petsile Öösorri pealt ja ja Janisele, kes varem Nora peal sõitis. Olime küll neljakesi ja kaks meest teise paadi pealt, aga nendes oludes, mis kolmapäeval merel valitsesid saime suhteliselt viisakalt hakkama.

11406461_1093926083957432_700577965318433252_o

Tagantjärgi on heameel, et ei võtnud kaasa kedagi kes varem eriti sõitnud pole, kuna kohati kiskus asi üsna ekstreemseks ja polnd aega järelvalvet teostada – igaüks pidi ise teadma mis oluline on. Start oli umbes 8-9 m/s tuules kuhu suundusime kohe 1 rehviga. Vahepeal käis tuul ka 5 m/s ringis, aga just pagide pärast ei hakanud üle purjestama paati. Kiiruses poleks niikuinii võitnud. Starti jõudmisega tegime väikse vale arvestuse ja jäime umbes poolteist minutit hiljaks. Aga sellest polnudki väga hullu. Võtsime suuna katariina kai poole otse Blanca järel. Otsustasim, et kuna ainult kaks võistlejat ongi, siis katsume samades tingimustes sõita mis Blancagi ja ei hakka oma marsruuti otsima. Saime üsna hea käigu sisse aga pagidega ei kannatanud sellist kõrgust võtta nagu Blanca.   Varsti olimegi jõudnud Blanca traaversisse, aga tunduvalt madalamal. Tasapisi Katariina kai poole tiksudes kuulsime äkki kõva raksatust oma paremas pardas alla tuult ja meist mõnisada meetrit allpool oligi Mary Lou oma murdunud mastiga. Sõitsime oma sõitu edasi ja arvestades pagisid oli meil päris hea nurk ja joon märgi peale. Blanca pautis märgi peale ära aga nad pidid veel paar pauti tegema et sinna jõuda. 10 m/s tuulega nad hävisid paari paudiga niipalju, et kogu vahe, mis nad kõrgusega kasvatanud olid oli kadunud. Märgis olime täitsa kõrvuti. Paraku suurimad võidud tulevad ikka allatuules. Otsustasime, et ei hakka nii kõvade pagidega ja mitte kokku harjutanud meeskonnaga spinniga jändama. Blanca viskas spinni üles ja silmnähtavalt hakkasid nad eest ära rebima. Kuna teistel paatidel läks sõidu käigus nii spinnakere kui maste, siis oli ilmselt õige otsus genuga piirduda. Kuna sõitsime üsna truvalist nurka siis pidime varsti allatuule märgi poole halsi tegema. Üritades vältida täislaksuga halssi, üritasime seda vaikselt teha, aga isegi taganttuules puhus pagi purje nii täis et brouchisime halsi käigus. Ainuke asi millest allatuule pardas kinni oli hoida oli roolipinn. Ja mida rohkem tuule poole paat keeras seda rohkem rool järgi andis. Õnneks sai Jaagup õigel hetkel grootsoodi lahti ja ei pidanudki suplema minema. Üsna kiirest tegime recovery ja võtsime uuesti suuna märgi peale. Märgi juures tegime halsi ja käiski täislaksuga nagu arvata võis. Tulime siiski toime ja hakkasime finiši poole tiksuma. Paraku olime otsustanud, et üritame täispurjega lõpuni ära sõita. Selleks ajaks oli tuul juba 15 m/s ja muulidele lähemale jõudes läks üsna keeruliseks, kuna muulide vahelt sissesõit oli meie jaoks täpselt halsinurga alt. Kuna ei tahtnud muulide vahel külili käia ja paati vastu muuli ära lõhkuda otsustasime teha muulidest mööda sõita ja lehmakaga teisel halsil sisse sõita. Paraku paudi käigus selgus, et pakstaak oli täielikult mootori ümber ennast kinni sidunud. Selle klaarimine võttis mõned minutid. Selleks ajaks olime juba jälle tagasi pirita ranna poole triivinud. Ehk siis läksime uuele ringile. Ainult et vahepeal panime kaks rehvi sisse. Saime lõpuks muulivahelt turvaliselt sisse ja jõudsime finišist läbi. Muidu oleks ju võinud riske võtta kui oleks midagi võita olnud, aga kuna Blanca oli juba meie ees finišeerinud, siis ei tahtnud paati ohtu seada ja tundus mõistlik turvaliselt tegutseda. Sadamas otsustasime, et ei hakka selle tuulega tagasi sõitma ja kuna paat oli ka veidi viga saanud, siis tegime kiired parandused. Mastis oli windeks lahti läinud ja rippus niisama küljes. Õnneks oli see kõigest lahti tulnud ja Jaagup sai selle kiirelt tagasi.

11402760_1093926360624071_6437411445768811898_n

Autasustamisel siis kõva tuulega teenitud 1 punkt kolmapäevakute arvestusse juurde. Võtsime ka mai kuu eest arvestuses kolmanda koha ja kasti õlut.

11406257_1093926890624018_4258252788946942039_o

Nüüd siis üritame laupäeval enne Terra Feminarumit oma staakpirsi lühemaks teha ja korda seada ja siis Terra Feminarumil hea sõidu teha. Õnneks ilmaennustus näitab, et peaks vaikne tiksumise ilm olema, aga eks järgnevad päevad näitavad mis saab.

Hiljem õhtul saatis Pets veel e-maili, et talle oli autoga koju sõites käigukang äkki pihku jäänud. Õnneks lahendas ta olukorra purjetajale omase leidlikkusega ning sai ilma käigukangita koju sõidetud. See vast väike meenutus, et “you work with what you’ve given”! Olusid muuta ei saa aga hakkama peab ikka saama.

Merel näeme!

Kristo

Meile medaleid ei jätkunud

Laupäeval ja kolmapäeval said sõidetud esimesed regatid sel hooajal ja võib vist öelda, et lausa esimesed sõidud. Seiko Cup sarja teisel etapil E4 olime väljas 5kesi, kellest 2 olid tuttuued mehed pardal – Jüri ja Lauri. Kuna ilm oli üsna krõbe. Tuult näitas lõpuks kohati lausa 12 m/s mis pole kaugeltki hulleim millega merel oleme olnud, aga kui kaks paari käsi ei tea millal ja millist otsa tõmmata on üsna keeruline, eriti veel lühirajal, mis just sellele tehnilisele küljele rõhub. Nagu ennem regatti arvasin olime paadi kiiruse poolest enamvähem võrdsed Blancaga ja veidi kiiremad Gemmast. Kuid lühirajal paadi kiirus on ainult pool valemit. Tegime nii palju vigu, et jäime esimeses kahes sõidus viimaseks ja viimases sõidus õnnestus krüssu otsal Gemmal eest ära sõita ja teiseks jõuda. Paraku läks ka Gemmal vist midagi nihu ja viimast sõitu nad ei lõpetanudki. Esimene sõit oli puhas koperdamine, kus mina seletasin Jürile mida pakstaakide peal teha ja üritasime mõlemad kuidagi ära mahtuda leitvaagna ja rooli vahele (mõlemad võrdlemisi suurt kasvu poisid). Samas Henry, keda muidu tahaks näha purje trimmi peal Jüri asemel, oli vööris ja katsus vööri ja klahvi vahet joosta, et Laurit veidi juhendada. Ainar mõistagi soodis. Teises sõidus juhtus eriti kummaline fopaa. Arvestasime kaugust natuke valesti ja trügisime natuke liiga vara stardijoonele. Üritasin küll hoogu pidurdada ja kuidagi stardikaatri ja poi vahele ära mahtuda, aga aeg tiksus ikka omas rütmis ja triivisime ikkagi stardis pin-endist mööda. Ei jäänd muud üle kui kiire paut ja mõtlesime siis teiselt halsilt välja saada. Paraku kulus meil umbes kaks minutit et käik sisse saada. Tegime kõik õigesti – groot välja genu lahti ja peale jne jne. Aga liikuma ei saand. Toimus veel paar iseeneslikku pauti enne kui lõpuks allatuult hoo sisse saime ja uuesti stardijoone poole liikuma hakkasime. Ka Blancal oli valestart, aga isegi valestardiga jõudsid nad vea parandada ja ikka kõvasti enne meid minema põrutada. Viimases sõidus oli juba tuul päris kõva ja vaatamata sellele, et meil groot praktiliselt ei töötanud (suuremat trimmimist meil ei toimunud – puri kiirelt enamvähem paika ja läks) ja purjestus veidi jõust üle käis saime krüssu otsadel hea hoo sisse ja sõita enamvähem normaalset sõitu. Allatuules sekund enne spinni ülestõmbamist ikkagi otsustasime mitte tõmmata, kuna Gemma kaugel maas oli ja Blanca juba kaugel ees. Tundub, et oli mõistlik otsus. Sõitsime ilma spinnita vaat, et sama kiiresti kui meist suuremad paadid oma suurte spinnakeridega. Kui siis meie kõrval üks suurem paat oma spinniga brouchida suutis tundus justkui hea mõte et me seda üles ei tõmmand – kiirus oli ju ka päris hea. Ühesõnaga esimese regati ja sõidu kohta üsna agressiivne andmine. Palju sõimu ja karjumist oli igaljuhul nii vööri kui ahtri poolt.

Autasustamisel olime siis valmis oma auväärset kolmandat kohta vastu võtma, aga kuna ei oldud arvestatud, et ORC III sellises võimsas koosseisus nagu 3 paati kohal on, polnud valmis ka medaleid ja muid värke, ehk siis meile medaleid ei jätkunud ja leppisime sooja käepigistusega ning lubadusega, et kui järgmisel etapil osaleme saame ka oma autasud.

IMG_0912

Siinkohal siis tänud Jürile ja Laurile, kes abiks olid ja keda ka edaspidi meiega sõitmas võib näha!

Järgmiseks siis kolmapäevak. Mõtlesime, et oleme targad ja läheme ilma purjeta välja. Tõstsime mootori ja paagi maha, aga kuna tuul oli kai suhtes meie jaoks üsna ebamugava nurga alt ja see hooaeg veel suht toored oleme tekkis meil sellega kohe rida probleeme ja oleksime peaaegu paadi vastu kaid ära lõhkunud. Oleks ilmselt lõpuks järgmise katsega väljagi saanud, aga kuna stardi aeg surus peale tundus kindlam mootor kähku uuesti peale visata ja kiirelt starti põrutada.

Stardis olime seekord õigel ajal õiges kohas. Jõudsime kenasti hea hooga stardikaatri kõrvale joone juurde ning Blanca hakkas meid altpoolt ära suruma. Õnneks oli folkide ja muude tegelaste vahel täpselt niipalju ruumi, et saime Blanca ahtrist kiire manöövriga mööda ja hea hooga Blanca kõrvalt üle joone, isegi nii, et ei jäänud Blanca halba tuulde esialgu. Mõne minuti pärast saime küll korra nende purje taga aega veeta, aga lõpuks ikkagi saime normaalselt edasi sõita. Meeskonnas olime siis Jaagupi, Henry ja Jüriga. Võtsime kohe alguses Blancaga teiste ees hea vahe sisse ja sõitsime enamvähem samas rütmis teise paadina. Henry oli seekord nii vööris kui purje trimmi peal ja siinkohal kõvad kiidusõnad purjetrimmi kohta. Ühe hooajaga on Henry asja ikka üle keskmise selgeks endale teinud lugemise ja proovimisega. Käpitän oli väga rahul ja ka ka omavaheline suhtlus ja koostöö meil klappis väga hästi. Suunaks oli siis Paljassaare N poi ja tagasi finišisse. Blancal püsisime kenasti järel kuni hakkasime märgini jõudma. Kui Henry hakkas spinnakeri ette valmistama, komistas ta ees genu otsa ja see tuli pooleldi staakpirsist välja, mis tähendas kohe seda, et viimased viis minutit enne märki pidime eriti ettevaatlikult sõitma, et eespuri täitsa välja ei tuleks pirsist. Seda ka varem juhtund ja siis juba läheb kõvasti aega raisku et asi korda saada. Sealt tuli ka esimene suurem vahe Blancaga sisse. Lõpuks märgi juures läks Blanca spinn ka umbes pool minutit kiiremini üles ja see oli kohe järgmine koht kus veidi vahe kärises. Finišeerisime siis füüsiliselt umbes kaks pool minutit peale Blancat ja täpselt 4 minutit enne Virut. Paraku on Virul üsna hea pall ja parandatud ajaga olid nad meist 11 sekundit kiiremad. Üsna valus, sest need 11 sekundit vedelesid distantsil igalpool ja ootasid üles korjamist. Neljas oli Gemma ja viies Öösorr, kes kõik vist enamvähem samas grupis lõpetasid. IMG_0915

Ootasime enda võiduklaasi kenasti ära ja põrutasime tagasi Noblessnerisse. Õppetund sellelt regatilt oli eelkõige see, et staakpirs vaja kiiremas korras korda teha. Kui õnnestub võtame selle nüüd laupäeval enne Tormilindu ette. Pirs vaja ilmselt veidi lühemaks lõigata (soon on liiga laiaks kulunud) ja all see metallist jublakas mille vahelt puri soonde sisse jookseb on tagurpidi, keerame ka selle õigetpidi. Ehk on siis vähe lihtsam genuga. Nagu öeldud siis oleme ka varem selle tõttu starti hiljaks jäänud ja sõidu ajal pidanud purje alla kakkuma, et siis uuesti üles tõmmata.

Muude pisitäienduste osas lisasime veel oma ägedale elektripaneelile paar nuppu. Nüüd siis saame mugavalt raadio ja muusika vahel nupust vahetada, et mis kokpiti kõlaritest mängib. Stardis jube mugav kui kokpitis stardiprotseduuri loetakse.

Järgmine sõit nüüd Tormilind, kus oleme vähemalt sama meeskonnaga platsis.
Siin siis lõpetaks oma referaadi ja näeme merel!

Kristo

Hooaeg 2015

Tervitused Vesileenu Tiimilt!

Käes jälle uus aasta, uus hooaeg, kujunemas uuenenud meeskond ja paadilgi on üht-teist uuendatud. Viimasest postitusest on sees päris pikk paus, niiet üritan nüüd kenasti asjad sirgeks rääkida, mis on juhtunud ja mis on plaanis.

IMG_0897

Eelmisest aastast oleme siis taastunud ja Vesileenu on jälle üles vuntsitud. Kuna eelmise aasta Muhu Väinal käisime kivides tuli Noblessneri töökoja meestel natuke üht teist sättida. Uue või õigemini vana kuju sai jälle kiil, mis on siledam kui kunagi varem. Natuke rohkem energiat läks paadi sees, kus Kirill lõikas lahti osad kaared ja masti aluse. Sinna oli kuidagi vesi vahele saand ja üsna pehmeks oli kõik muutunud, lisaks siis mõradele, mis kiilu ja kivi kohtumisel tekkinud olid.

DSC_0385

DSC_0390

Selleks et masti kanda kuskile kinnitada on vaja metallist masti alust (kindlasti sel ka mingi keerulisem nimetus). Paraku olime eelmisel aastal enda arvates targad ja tegime miskil veidral põhjusel aku pealt maanduse masti külge (ilmselt ei teadnud, et mast ei olnud otse kiiluga ühendatud ja sellist maandust polnud üldse vajagi – see aasta olime targemad ja ühendasime masti kiiluga lihtsalt). Seega tänu pidevale voolule korrodeerus masti alus nii ära, et läks pooleks. Seega tehti meile ka uus masti alus.

Vahetasime ära reelingu. Panime siis tavaliste vaierite asemel 5cm laiuse veorihma (turvavöö) ahtripoolsesse otsa. Nüüd peaks kallutajatel ka veidi mugavam olema. Lisaks siis meie suurprojekt – roolipukside vahetamine. Ei ole siiani päris kindel, et miks me selle ette võtsime. Tundub, et rool on veidi sujuvam nüüd ja loksu on vähem, aga ikkagi kuidagi ebaproportsionaalelt palju tööd ja muret läks sellesse. Suure lugemise ja otsimise peale ajasin pilli lõhki ja leidsin “PARIMA” materjali paadi pukside tegemiseks. See ei paisu veega ega kuumusega ja üleüldse on parim asi üldse, nimeks Vesconite. Toodeti seda siis Lõuna-Aafrikas ja maksis meile 180 EUR koos kohaletoimetamisega. Kogu teenindus ja suhtluskogemus tehasega oli väga mõnus ja telliks neilt teinekordki asju, aga kahjuks pukside mõõdud meile ei sobind. Mingi 0,2mm liiga kitsad olid vist ja poos rooli ära nii, et see ei liikunud edasi ega tagasi.

IMG_0884

Seega mitu nädalat otsimist ja suhtlemist ja suure vaevaga nende paigaldamist oli kõik raisku läind. Tellisime siis koos Öösorri reederitega materjali siitsamast Eestist (vist oli mingi POM plastik kui kedagi huvitab, ja märkimist väärib ka see, et neid POMe on kahte erinevat sorti millest üks sobib paremini puksideks kui teine). Saime Piritalt härra Sootsi abiga õiged jupid välja treitud ja rooli paika. Kahjuks istub roolilaba ikka paar kraadi vasakule poole kaldu nii et peame võimalikult palju paremat halsi nühkima. Viltu on miskipärast ka rooli pinn mis vaatab 5 kraadi paremale poole kui roolilaba otse on. Seda ei saanud ka kuidagi parandada, niiet peab leppima olukorraga. Aga pole hullu. Praegu esimeste sõitude järel tundub, et rool on veidi sujuvam.

Uued mürgid põhja all, kiilud, roolid ja kõik muud jubinad korras saime lõpuks paadi ka vette. Masti peale tõstes avastasin, et üks talrep oli mõranenud, sõitsin kiirelt mööda linna ostsin talrepeid ja seekleid ning tegutsesime edasi. Paat vees, mast peal – järgmised 3-4 päeva möllasime paadi komplekteerimise ja parandamisega edasi. Vahetasime otsasid, plokke, seekleid, ostsime uusi stoppereid ja teipisime seest mööbli nurgad üle, et veidi värskem välimus anda (see mööbli hall värv on ära kulunud siit sealt).

Ilmselgelt tuli paati korda seades välja veel asju mis katki olid. Grootsooti poomi külge kinnitades avastasin, et polegi seda kuskile kinnitada. nende rõngaste asemel kuhu pildilolev tross varem kinnitati olid ainult augud poomi sees. Ringi vaatamisel avastasin, et need rõngad vedelesid kokpitis maas. Sellega oli mul jälle järgmised 3 tundi sisustatud, et käia ehituspoes roostevabasid neete ostmas ja akutrelliga vanu neete välja puurida.

IMG_0900

Paigaldasime Vesileenule uue nupu.

IMG_0906

Pärast aasta aega proovimist kuidas ampermeeter tööle hakkaks, sain lõpuks targemaks, et ampermeeter ei tohi voolu võtta samast allikast või peavad tal siis mingid jubinad vahel olema. Seega ühendasin selle lihtsalt patarei külge ja panin nupu. Nüüd siis saame südamerahuga vaadata kuidas nupule vajutades võtab paat paar amprit elektrit.

IMG_0907

Masti paigaldasime ka tavalise windexi, et oleks ka roolis istudes näha kus poolt tuuled puhuvad. Muidu oli ainult elektrooniline, aga see tegi teinekord veidi nalja ja polnud taganttuules purje tagant näha.

Ilmselgelt on oluline, et paadis oleks ka muusika. Muidu pole võimalik kiiresti sõita. Paraku muusikat kõlaritest ei tulnud. Elektri kapist uurides nägin, et võimendi oli mingi paksu vaigu ja hallituse all. Siin tegin ühe suure amatööri vea. Tellisin kohe uue võimendi ja kui kätte sain kukkusin kiiresti paigaldama. Kuna sellel oli üks juhe + ja – kõrval veel nimega REMOTE, siis pusisin mitu tundi, enne kui aru sain, et see tuleb ka + ühendada. See justkui nagu lüliti juhe, et kui automaki külge ühendada, siis lülitab võimendi sisse ja välja koos makiga. Kõik ühendatud, võiks ju muusika mängima hakata. Aga ei midagi. Ühendasin veel umbes sada korda edasi tagasi neid juhtmeid ja lõpuks jõudsin mõttele, et vaataks mis kõlari juhtmed teevad. Mõlema kõlari juures oli üks juhe 1 cm korrodeerunud. Nii kui need korda tegin oligi asi korras nii uue kui vana võimendiga. Seega meil kiiruse tagavaraks igaksjuhuks alati teine võimendi ka nüüd sahtlist võtta.

Lisaks siis veel väärib mainimist Vesileenu uus vöörituli mis käib vööri külge nii nagu ta peab käima. Lasime nimelt vööri kantsli tule kinnituse tagasi keevitada. Kunagi sõitsime ju Rohukülas selle vastu kaid sodiks.

Oleme veel soetanud ühtteist uut varustust päästevestide ja muu turvavarustuse näol.

IMG_0886

Hooldust said veidi ka Vesileenu purjed. Õmmeldi katkised kohad ära ja soovitati järgmisel aastal uute poole vaadata. Eks see ole siis juba tuleviku mure.

Sellega peaks Vesileenu ehitus- ja parandustööde raport olema esitatud. Edasi võiks rääkida meeskonnast. Kui mõni kuu tagasi tundus üsna nutune see võistlemise asi, kuna meeskonda ei tundunud kokku saavat, siis oleme veidi otsinud ja mõelnud ja oleme leidnud potentsiaalseid madruseid kes tahaksid regatitama hakata. Nüüd siis natuke testime ja harjutame ja usun, et oleme selle hooaja lõpuks väljas päris korraliku meeskonnaga. Originaalmeeskonnast kedagi välja arvatud pole, aga pidevalt ikka juhtub seda, et keegi ei saa tulla ja siis regatitamegi 2 või 3kesi, mis on polarisega üsna keeruline kui tahad normaalselt manöövreid teha. Seega laiendame meeskonda.

Võistlemise plaanidest on see aasta plaanis niipalju kui võimalik. Üritame sõita kaasa SEIKO CUP sõidud, võimalikult palju kolmapäevakuid, pool Muhu Väina alates Kuivastust (kapten otsustas kuidagi läbimõtlematult Muhu Väina esimeste sõitude ajal hoopis abielluda), Pärnu-Tallinn regatt, ilmselt veel terve rida mingeid muid regatte ja sealt kõrvalt teha ka väike kruiiisikas kas Eesti või lähiriigi vetes (kui õnnestub aega leida). Seega Vesileenut peaks see aasta olema näha päris palju.

Esimesel kolmapäevakul üritasime eile käia, aga paraku tuul otsustas, et pole vaja midagi seal sõita. Saime hoopis niisama päikse käes külitada paar tundi.

Usun, et järgmised postitused tulevad juba palju rutem ja ei pea pool aastat ootama. Prooviks ikka iga regati või suurema sündmuse järel (näiteks kui kaardistame Tallinna lahes madalikke ja kivisid) kommentaare jagada.

Tuult!
Kristo

Vähem napsu ja rohkem navigeerimist

Tervitused,

Ilmselt siis selle hooaja viimane postitus, millega annan värvikalt pildimaterjaliga illustreeritult edasi ülevaate Vesileenu kõhualusest. Kõige selle kõrval enda jaoks lausa hämmastav, et just viimastel regattidel sellise paadiga oma siiani kõige paremad sõidud tegime. Loodetavasti kui kõik need asjad korda saavad tehtud, on ka käik hoopis teine.

Nimelt enne Muhu Väina esimest sõitu olime eelnev õhtu kõik kenasti napsu võtnud ja Kärdla sadamast välja sõites oli võibolla silm veidi rohkem hall kui peaks ning navigeerimine jäi veidi unarusse. Tulemuseks oli siis täiskiirusel madalikule kividesse kihutamine, kus juba kohe aimasime, et ega seal põhja all midagi ilusat ei ole enam. Samas kohas istusid kivide otsas kinni ka mõned teised jahid, kellest vähemalt üks suur ka katkestas kohe.

Niisis, kivides käidud, sõitsime ilusti Väina lõpuni välja teenitud viimase kohaga ja puha. Kui varem enne Väina oli meil küll ääretult vähe kogemust, siis teadsime vähemasti seda, et paadiga saab üle keskmise teravat nurka sõita. Pärast seda pauku muutus sõidetav nurk 30 kraadi asemel 40-60 kraadi.

Nüüd kus siis hooaegl läbi tõstsime paadi välja ja see mis nägime oli päris kole, kuid veidi aimatav.

IMG_0022_2

Kividesse põrutamisega olime oma kiilu bulba ikka korralikult ära retsinud. All oleks nagu vasara ja raspliga tõsist tööd tehtud. Usun, et pildid räägivad enda eest.

IMG_0021_2 IMG_0018_2

See, mis ülemistel piltidel on, on veel suhteliselt pisike mure. Nagu aimata võite on suurem häda sellega mis paadi kerest sai pärast sellist kangutamist.

IMG_0020_2 IMG_0023_2

Nagu näha on korralikud mõrad kiilu kinnituse ümber ja ei pea palju vaeva nägema et käe või jalaga kiiliu paadi all loksutada. Pannes see kõik võistluskonteksti. Iga kord kui kiil tööd tegi vajus ta alla ja kangutas paadi kere ka kaasa muutes paadi aeglaseks ja väga nüriks.

Tulemuseks on siis ca 2500eurine remont: põhi puhtaks, kiil alt ära, võimalik et tugevdused kiilu ja vantide vahele sisse ja kogu kupatus korda ja kokku. Lisaks siis tuli välja et ahtrist on veeliin veidi valesti tõmmatud ja seetõttu ka osmoos möllab.

Ainult et sellest kõigest veel ei piisa. Ikka midagi peab veel olema. Ilmselt on see pukside tõttu või lihtsalt halvasti kinnitamise tõttu aga kuskil hooaja keskel hakkasin tundma roolis, et rool hoiab viltu. sõitsime siis selle viltuse rooliga muudkui enda sõidud ära. Paat maapeale tõstetud sain siis kinnitust enda teooriale, et rooli laba ja roolipinn hoiavad umbes 20kraadi erinevat nurka. Allolevalt pildilt ei tule see kõige paremini välja, aga kui veidi uurida siis on näha kuidas roolilaba on pandud otseks aga roolipinn on vähe teises suunas otse.

IMG_0019_2

Siit siis meie õppetund ja järeldus. Vähem napsu ja rohkem navigeerimist!

Kuigi sellel mündil on ka teine pool. Olgugi, et on veidi kahju see põhjavärv kõik maha võtta ja uuesti teha, kuna üsna korralikult alles mõni hooaeg tagasi see tehtud. Ja kahju on ka ilmselgelt enda lollusest ja rahast. Paljulubav on see, et Noblessneri paadispetsid lubasid kenasti pardad ja kiilu ära tugevdada ja kiilu vb ka mõne sammu võrra vööripoole tuua, kus ta ka paremini peaks oma tööd tegema (erinevus tuleb siis sellest et tavaline kiil on Polaristel palju pikem aga pulba jookseb pika pulga otsas alla. Mõttekoht siin on, et kuskohast see pulk peaks alla jooksma). Kas ja mis sellest saab saab järgmine hooaeg näha. Kui jutt paika peab võiks ju oodata, et paadi omadused veidi isegi paranevad.

Ega muud ei olegi vist enam soovida kui ilusat külma aega ja kohtume järgmisel hooajal. Ilmselt siis tulevad ka järgmised postitused.

Kristo 🙂